Mälestus aastast 2014  aga aegumatu!
Halle hobuseid on mu elus olnud palju, siin inglise täisvereline hobune Ursprung sooritamas käekõrval treeningus külgliikumist nimega traavers. Ratsmed on kapsonil aga võiksid olla ka suulisel. Sisemine ratse küsib kuklaasetust ja painet, stekk on sääre märguandeks painutamisel, minu kehakeel mõjutab kehaasendit: minu vasak õlg tahapoole laseb hobuse tagaveeranditel sissepoole tulla. Minu vasak õlg tema poole ja parem õlg avatud kutsuks teda aga vastupidisesse õlad sees asendisse. Rahul ei saa olla hobuse liigse kaelapaindega ning lõdva välimise ratsmega.
​

Foto 2024 suvi, autor Elis Urbmets. 
Puhtatõuline hispaania hobune Limoncin ratsastustreeningus lõdvestust leidmas.

Kas roosad või mustad? Selles on küsimus
Tegelikult ei ole plastrauad minu arvates üldse mitte moe, vaid komforti küsimus. Tänapäevased teadusuuringud on korduvalt näidanud metallraua negatiivset põrutavat efekti, samuti pikaajalisel kasutamisel tagant lahtise raua negatiivset efekti kabja tagaosa struktuuride atrofeerumisel.
Põrutust pehmendav ning kabja tagaosale naturaalset tuge pakkuv plastraud on minu arust rautuse tulevikumuusika
Neid ei pea ilmtingimata liimima, saab edukalt panna ka naeltega. Mõnikord on probleemiks rauade püsivus- nii nagu metallrauaga rautamise puhulgi. Plastraudade teenuse osas soovitan kindlasti Laura Lemming. Samuti loodan, et üha rohkem Eesti seppasid nendega tegelema hakkaks
Pildil liimimiseks ette valmistatud komposiitrauad ( vasakul) ja plastikrauad (paremal) Saksa firmalt Duplo. Neid saab soetada Tartust ratsane_pood

Minu juurde tuli treeningusse 5 aastane Fergus ja siin on tema kaelalihaste toonus ja kaela asend enne kui temaga tööd alustasin ning pärast. Vahe on 3 päeva! Mitte nädalat ega kuud Tegelikult töö alles algab ning püsivad muutused on veel ees, kuid märkimisväärne muutus siiski juba paari päevaga. Mida tegin? Igapäevane massaž, veidi maatööd ning pikad päevad õues koplis sh ka veidi rohukoplis.
​
Ratsahobuse ülaliin peab olema lihaseline, kuid lihased ei tohiks olla liigses pinges nagu köied. Turja ees ei tohi olla "auku", vaid kael peab sujuvalt ja kaarjalt pikenema turjast kukla poole. Hobuse ülaliin peab hobust kandma ning selleks peab lülisammas "õõtsuma", mitte jäigastuma. Üheks peamiseks pingekohaks siin on romblihased, mis on nagu köied abaluust kukla suunas ja mille ülesanne on tavaolukorras hobuse pead üleval hoida- kui nad aga liiga pingesse lähevad, siis ei suuda hobune pead allapoole pannes enam neid lihaseid lõdvestada/pikendada. Pingekohad on ka kaela esimeses osas esimeste kaelalülide kandis ning kuklas. Õiged massažitehnikad ja õiged liikumisharjutused õpetavad hobusele, kuidas pinges asendist välja tulla ning oma kaela vabamaks lasta. See kõik on eeltöö enne ratsutamistreeningutega alustamist, et hobune tunneks ennast võimalikult hästi ning saaks oma keha parimal viisil tööle panna ka sadula all.

Viimastel kuudel olen sotsiaalmeedias jaganud pilte liimitud plastraudadest, mis on iga kord elevust ning küsimusi tekitanud- mis need on, kust neid saab, kuidas need all püsivad, miks selliseid kasutada jne. Otsustasin seda teemat veidi pikemalt avada, sest Eestis ilmselt tab-süsteemiga plastraudu tõesti kuskil ei kasutata (kas keegi mõnda muud liimimise tehnikat PLASTrauaga on teinud? Anna endast märku ning jaga kogemusi 😉)

Igatahes, lugu algab tegelikult sellest, kuidas nüüdseks üle 10 a tagasi hakkasin esmalt omal käel raamatute (sest siis oli internett veel lapsekingades) abil, hiljem välismaal professionaalide käel ning koolitustel, õppima rauavaba kabjahooldust. See oli tingitud asjaolust, et sepp lihtsalt ei käinud siis kui vaja oli ning isegi mina juba tollal sain aru, et õige kabjahooldust peaks olema midagi muud, kui vaid kabja lühikeseks lõikamine, eriti veel nii, et hobune pärast pikalt hellitab, probleemid püsivad, kabjad sümmetrilised, kiilud kitsad, ninad pikad ning kabjad näevad hoopis midagi muud välja, kui pildid heas tervises ja tasakaalus kabjadest.
Sellest ajast saati on barefoot kabjahooldus olnud mu suur hobi Mis on aga rauavaba kabjahooldus? Lühidalt öeldes tähendab barefoot kabjahooldus, et hobuse kapjade eest hoolitsetakse, st hobust värgitakse, söödetakse ja peetakse viisil, mille tulemuseks on tugevad, terved ja tasakaalus kabjad. Jah, see võib kõlada uina-muina lumehelbekese jutt, kuid tegelikult ei ole ;) ja PÄRISELT tõsised kabjaproffesionaalid tegelevad sellega, missest et Eestis see kõik veel lapsekingades. Aga tagasi teemasse. See kui palju ning mis pinnasel hobune liigub, mida ta sööb ning mismoodi ja mis aja tagant me teda värgime, mõjutab 100% hobuse kabjade tervist (ja tema üldtervist!). Barefoot tähendab otseloomulikult, et suurema toe ja kaitse vajadusel ei kasutata metallraudu, vaid kabjasusse ning plastraudu (nende kasutamise põhjuste kohta veidi hiljem). Metallraudade vastasus on tegelikult täielikult põhjendatud ega sarnane mingile sektiliikumisele :P (täiesti teaduslikult korduvalt uuritud): metallraud vähendab kabjamehanismi- see tähendab, et loomulik kabja amortisatsioon väheneb ning tagant lahtine (st nö kõige tavalisem ja levinum hobuseraud) raud tekitab kabja tagaosa deforeerumist (kaudaalne läbivajumine) ning atrofeerumist (kabja kiilupatjade kõhetumine- need on kabjad ühed suurimad amortisatsiooni tagamisel). Välismaal ka sepad juba tunnevad neid probleeme ära ning on leiutatud lahendusi ja alternatiive ka nö traditsionaalses sepatöös (järjepidev kiilu toestuse kasutamine avatud metallraudadega, naeltega löödud tagant kinnised plastrauad, vajadusel ja võimalusel IGA aasta vähemalt paar kuud ilma raudadeta olek, et kabja sisemised struktuurid saaksid taastuda jne jne).

Antud kirjutis tahaks aga avada liimitud plastraudade teemat. Miks liimitud- kas naelad on ka pahad? Ma arvan, et naelte kasutamine raua kinnitamisel (olgu siis tegemist plast- või metallrauaga) ei ole omaette suureks probleemiks. Jah, nael läbib kabja valgeviiru ning vale asetuse korral on küll oht nii infektsiooniks kui ka valureaktsiooniks. Naelad ise aga suurel määral kabjamehhanismi toimimist ei takista (seda võivad teha liiga tagumise asetusega naelad küll), uuringud on hoopis leidnud, et need liimimise tehnikad, mille puhul liim asetatakse ka kabja alla, pärsib rohkem kabjamehhanismi toimimist, kui naeltega kinnitatud rauad. Miks see kabjamehhanism nii oluline on? See on esiteks kabja loomulik (st evolutsioonilaselt loodud) viis toimimiseks: kokkupuututel maapinnaga kabja tagaosa laieneb ja avardub ning kabi madaldub, mis pakub sõnaotseses mõttes vedrustust hobuse luulisele struktuurile (ja seeläbi kehamassile), et vältida põrutust ning teisalt pumpab kabjamehhanism keha distaalsetesse osadesse (sh kapjadesse) verd. Viimane on aga ülioluline kudede verevarustuse tagamisel ning arenemisel/taastumisel. Ehk kui hobune liigub vähe või kabi ei ole (värgitud) tasakaalus, siis on kapjades ka vähenenud verevarustus ning suurenevad varem mainitud pehme koe atroofia.

Tagasi plastraudade juurde. Mis need nüüd ikkagi on? Kõnekeeles plastraudade nime all tuntud komposiitrauad (composite shoe) on painduvast kummi-plastisegusest materjalist painduvad hobuse“rauad“, mis on maailma kasutusel juba vist võib öelda paarkümmend aastat vähemalt. Mõned neist on tugevamast kummist, teised veidi painduvamast, mõnel neist on ninaosas sees õhuke rauatükk (annab suurema stabiilsuse kabjaluu alla, kuid ei vähenda kabjamehhanismi toimumist), mõndasid saab alla panna naeltega, mõndasid saab liimida jne jne. Võimaluste piirid on üsna laiad, samuti liimimise tehnikad (erinevat sorti liimid, liimi hulk ning liimi asukoht- kas talla all või vaid kabjaseinal). Komposiitraudasid iseloomustab aga see, et
1) nad on tagant kinnised, et pakkuda kabja tagaosale (päkkadele ja kiilule) tuge ja stimulatsiooni, et kabja sisemised struktuurid (peamiselt kiilupadjad) ei atrofeeruks (kõhetuks) ega deformeeruks (vale ehk ebafunktsionaalse kujuga)- just nii nagu kabi funktsioneeriks ilma rauata ning
2) nende suhteliselt pehme aga siiski stabiilne kummi-plastisegust materjal võimaldab kabjal säilitada oma loomupärane kabjamehhanism (võrdlusena metallrauaga, mis seda piirab)

Okey... aga miks neid ikkagi vaja? Kui barefoot kabjahooldus on nii hea, siis võiks ju olla probleemid lahendatud ning meil ei ole midagi vaja kabja külge panna? Kahjuks on kabi nii keeruline looduse ime, et seda mõjutavad faktoreid on palju. Hea kabjahooldus ei ole vaid see, et kabjad on "ilusad" või et hobune ei lonka. Tihti ratsanikud ei tea tegelikult, millised ka peaksid nende hobuste kabjad tegelikult välja nägema või kuidas hobune peaks jalga maha asetama. Kui me soovime treeningus tegeleda peenema kommunikatsiooni ja ka füüsiliselt raskemate harjutustega, siis ei saa mööda vaadata näiteks sellest, et kabjakuju ning kabja maandumise mehhanism mõjutab hobuse rühti, lõdvestust ning liikumist/võimet läbi kogu keha töötada ehk teisisõnu vale kabjaluude joonduse ning varbale maandumisega tekitab hobuse kehasse kompensatoorseid liikumismustrid ( ülekoormused, asümmeetriad). Minu kogemusel on nii professionaalid kui ratsanikud veel väheste teadmiste ja oskustega selles vallas. Heas tervises kabjad, mis ei kurna hobuse keha, on tugevad aga samas adaptiivsed, suurte amortidega maandudes päkkadele, õigete teljenurkade, suurte kiilude ja lühikese ninaga, omajagu nõgususega ning paksu tallaga.
Mõnikord ( või isegi tihti) on kabjatervis AGA tugevalt negatiivselt mõjutatud
- vale värkimistehnika
- vale rautuse
- liiga pika värkimise/rautamise tsükli
- ülekaalu
- söötmisvead (liiga vähe mikromineraale, liiga palju rauda, liiga palju lihtsüsivesikuid, liiga vähe aminohappeid- eriti "dieedil" hobused või ainult heinal hobused)
- liiga vähe liikumist ja/või liiga vähe liikumist kapju stimuleerival (abrasiivsel) pinnasel

Nende asjade tulemusel võivad hobusel välja areneda nii kliinilised kui sub-kliinilised kabjaprobleemid/üldised terviseprobleemid ning mõne või kõikide nende probleemide koosmõjul on meil mõnikord vaja "lisakompensatsiooni" välise toetuse näol, et hobune ennast oma kapjades paremini tunneks 😊 Ning kahjuks olen ka mina olukorras, kus hobuse pidamise aspektidest ei saa ma pakkuda neile seda, mis nende kapjadele ning tervisele parim oleks. Tuleb leida kompromisse! Lisaks on oluline lisatoe kasutamise põhjendus, et kabjad kohanevad selle keskkonna järgi, kus hobune enim viibib- kui ta viibib suurem osa ajast pehmes mullakoplis, siis on ka naljakas eeldada, et kivisel kruusateel ta enesekindlalt suudab kõndida, sest kabjad ei ole kohastunud sellise keskkonna jaoks... Hobused ja nende (kabja)tundlikkus ja tervis on väga erinevad!
Olen aastaid erinevate hobustega kasutanud kabjasusse, kuid olen laisk ..ning väsinud kabjasussidega mässamisest :P ning kuna plastraud on põhimõtteliselt kabjasussi tald 24/7 hobuse jala küljes, siis oli see antud hobuse jaoks täpselt õige lahendus, et aidata tal muuta varvas ees või lamedalt kabjaga maandumise liikumismustrit- ei olnud võimalik luua muutust, kui toestus oli vaid 1h päevas. Selletõttu võtsin mõned kuud tagasi ette teekonna, et õppida selgeks plastraudade liimimine. Olen nüüdseks kasutanud 5 tsüklit Duplo plastraudu ning hetkel käsil kolmas liimiraudade tsükkel ( ca 4 nd ühe tsükli pikkus minul olnud hetkel). Tegemist on kindlasti õppekõveraga, et saada selgeks õige raua kuju ning vajalik modifikatsioon antud hobusele ( Duplo firmal väga suur valik), tab-süsteemi ( "kõrvakeste") sulatamine plastraua külge, kabja ettevalmistus ning siis muidugi liimimine ise, mis võtab küll kõige vähem aega ;) rauad püsivad all nii lume, jää ja mudaga. Seppade arvamusele vastupidiselt ei ole liimiraud sellel hobusel MITTE ühtegi korda alt ära tulnud ja seda ka siis kui esimesel tsüklil hobune pidevalt omale päkkadesse hakkas astuma ( hiljem sain probleemist aru)- imestan kui tugev on Duplo liim! Jah, mõni kõrvake on siiski üksikuna kuskilt lahti vahepeal löönud või plastiku sulatus on väikeses alas alt vedanud ( see kõige olulisem samm!), kuid alguse õppimise kohta siiski pole siiski paha :) Mis kõige tähtsam- plastraudade puhul säilib kabjamehhanism, kabja pehmekoe struktuurid saavad tuge/pinnastimulatsiooni, et suuremaks kasvada, mitte kõhetuda ning konkreetselt selle hobuse puhul tõin breakoveri tahapoole, et maandumine saaks minna päkkadele ja päkad aja jooksul püstisemaks. Olen mega rahul, kui palju hobuse liikumise kvaliteet nendega on paranenud, isegi kui selle töö õppimine on kallis ja aeganõudev olnud. Kes juba ise oma hobuseid värgib ning tahab kabjasussidest pääseda või seni värkimisega lahendamata kabjaprobleeme ära lahendama hakata, siis soovitan Duplo plastraudu Konkreetsete küsimuste korral proovin vastata, kuid palju infi leiab nt duplo-frank.de lehelt (inglise keeles ka olemas) või siis glue-on shoes Facebooki grupist.
Kindlasti tuleb küsimusi, et mis täpselt vaja osta on ning palju see maksab? Panen mingisuguse ülevaate juba ennetavalt siia kirja. Lisatud pildil on hobusel:
Duplo plastrauad ca 20-30 euro vahel paar (oleneb mudelist), tabs („kõrvakesed“, mille abil raud kabja küljes püsib) ca 20 eurot kahele jalale, liim ca 10 euri pudel (jätkub ehk ca 8 raua liimimiseks- ja ma olen raisanud ikka mõnuga :P), kabjapinna ja tab-ide puhastusvahend ca 15 eur (jätkub pikalt), kabja pehmete kudede stimulatsiooniks ja kabjatalla/kabjaluu toetuseks spetsiaalne silikoonmaterjal DIM (lühend: dental impression materjal ehk põhimõtteliselt hambajäljendite tegemise silikoonmaterjal) ca 100 euri (jätkub pikalt- hinnanguliselt ehk ca 10 -15 jala jaoks- pole veel otsa saanud igatahes). Raudu saab panna ka ilma DIM’ita, kui hobune seda ei vaja. Sellisel juhul on materjalikulu kahe jala jaoks ca 60-70 euri. AGA plastrauad käivad edukalt mitu ringi ehk on korduvkasutatavad kuskil 3-4 tsüklit (olevalt siis kulumise astmest), mis toob hinna tegelikult alla 😉 Tööriistadest on veel kabjavahenditele lisaks vaja ketaslõikurit ja kuumaõhupüstolit ning akutrelli kui krihve ka lisada. Ning siis on muidugi võimalik plastraudu ka naeltega kinnitada, mida välismaal sepad edukalt ka teevad ja sellisel juhul hind oluliselt madalam. Firmadest kasutatakse enim: Easyshoe, Duplo, Epona.


PS 1! Liimiraudade firmasid ja tehnikaid on tõesti palju, kuid hetkel olen saanud Duplo plastikud enda jaoks toimima 😊
PS 2! Ma ei paku liimiraudade teenust! Võib-olla tulevikus teen seda lähiümbruses, kuid hetkel pole lisatöödeks tõesti aega. Kirjutis on tehtud inspiratsiooni ja teadlikuse tõstmise eesmärgil.
PS 3! Kui sa vajad oma hobuse kabjade tervise osas abi (st teenust), siis soovitan professionaalset barefoot kabjahooldajat Laura Lemmingut.
 

Kõik, kes minu ratsatreeningutes pikemalt käinud, siis teavad, et need ei ole päris tavapärased ratsutamistreeningud :) Enda ja hobuse keha tunnetamiseks, tasakaalus istaku ning lõdvestunud hobuse saavutamiseks ei kasuta ma pea kunagi väljendeid "selg sirgeks ning kannad alla" vaid
- asendite ja liigutuste metafoore ning ettekujutusi,
- kehasendite käelist assisteerimist,
- harjutusi klassikalisest koolisõidust (ratsutamiskunstist),
- harjutusi Centered Ridingu metoodikast
- harjutusi ning põhimõtteid füsioteraapiast/anatoomiast/biomehaanikast

Ja mõnikord on kasulikud ka pallid ja padjad või kummid Fotol demonstreerib Karmen Kalinina massažipalle oma istmiku all ;) Seesuguste pehmete pallide kasutamine ratsaniku istmiku all võib anda mitmeid erinevaid võimalusi:
- aitab ratsanikul oma istmikuluud paremini üles leida ning tajuda kahe istmikuluu eraldatud liikumist alla-ette-üles
- annab ratsanikule uue, tavapärasest erineva toepinna ehk toob ta oma harjumuspärasest istakust välja- see loob aga võimaluse kehataju arenguks, et uusi ja võib-olla ka paremaid asendeid oma kehaga võtta
- võimaldab leida "neutraalasend" oma alaseljas ehk ravib hästi nii toolistakus ratsanikke, kes istuvad kumera alaseljaga oma tagataskute peal kui ka liignõgususega ratsanikke
- kuna pallid tõstavad istmikuluud puusaliigesest kõrgemale, siis vabastab see pingeid ka ratsaniku puusadest- ratsanik õpib põlvede ülestõmbamise (ja jaluste kaotamise ) asemel paremini oma reisi ja põlvi just puusadest sügavamale ümber hobuse sirutama.

Eda Vallimäe

Eda Vallimäe

Üks viis, kuidas saavutada stabiilsem ja hobusele usaldusväärsem käekontakt, on kujutada ette, et pean oma käsi ise kandma. Tavapärases ratsutamisõpetuses öeldakse selle kohta, et ratsaniku küünarnukist hobuse suuni/ninani peaks olema sirge joon. Aga tegelikult tähendab see seda, et kui ma oma käed küünarnukkidest kergelt kõverdan, siis pean neid ka ise "üleval hoidma", mitte viima sirgeks ja raskeks allapoole. See teeb ratsmekontakti kangeks ja liiga tugevaks, mille peale läheb hobune kas üle ratsme või ratsme taha. Lisaks on raskendatud õigete käemärguannete andmine ning hobune ei õpi ratsmekontakti poole pürgima.
Mõnikord aitab ratsanikke ettekujutus, et nende käte all on justkui kandik, mis imeväel nende käsi altpoolt toetab või siis, et kandik on just nende käte peal: kui nad käed alla sirgeks lasevad, siis kandik kukub minema. Kandiku metafoor ei tähenda, et käed on tõstetud kõrgele, vaid lihtsalt seda, et ratsanik ise oma käte raskust kannaks
Fotol on näha steki toetamine ratsaniku käte alla, et luua tunnetus kandiku olemasolekust. Lisaks lase vabaks ranne ning ära unusta, et ratsaniku käed ei seisa kandiku peal paigal : sammus ja galopis teeb hobune oma pea- ja kaelaga tasakaalu liigutust, mida ratsanik ei tohi takistada- tema mõlemad käed peavad hobuse peaga ette ja tahapoole kaasa liikuma.
​Eda Vallimäe

Mul on üks teema juba kaua aega südame peal. See tuleb taas meelde nüüd aasta lõpus, kui inimesed mõtlevad mööduvale aastale ning teevad plaane uueks aastaks.
Lisaks, tuli see üles ka täna, kui andsin intervjuu võistluskoolisõidu eetika teemal. Üldiselt ei võta ma omaalgatuslikult avalikult kunagi sõna „küll on halvasti“ teemadel ega too enda initsiatiivil sotsiaalmeedias negatiivseid näiteid asjadest, mida hobustega seoses halvasti tehakse, vaid püüan see-eest alati praktikas oma treeningutes näidata ning õpetada, kuidas oleks targem tegutseda, et mitte liigselt negatiivsele keskenduda ja olla vaid teoreetiline õhku hõiskaja. Aga kuna see teema puudutab väga paljusid osapooli (ja mitte kõiki, kes viibivad minu treeningtunnis kohapeal), siis olen otsustanud selle kohta väikese arvamusavalduse kirjutada.

See teema toob ilmselt lauale palju vastandlikke probleeme, arvamusi ning sõnavõtte, kuid nii see siis lihtsalt on. Kui alljärgnev ei käi sinu lapse ratsakooli kohta, siis on kõik hästi, kuid on paljusid talle- eriti sportgruppidega tallid- kus selline käitumine on tavapärane praktika. Ma räägin sellest, kuidas ratsakoolide treeningtundides õpetatakse lapsi olema
hobuse vastu karmid, et mitte öelda julmad. Ja seda rutiinselt.

Probleemil on muidugi suur taust: esmalt hobused ise, kellega siis lastel on probleeme (muidu nad nii ei käituks) ning teiselt täiskasvanud, kes treeninguid läbi viivad. Need vaesed ratsakooli hobused, kes on kas igavesti aeglased või tuliselt ärevad ning selleks, et lapsed nendega „hakkama saaksid“, õpetatakse neid, et füüsilise sunniga saab hobuse tegema seda, mida tunnis vaja. See tähendab steki ja jalgadega löömine, tikutama ja suust saagima. Ja ikka selleks, et hobust kiiremaks saada, peatada, pöörata või „pea asendit ilusaks saada“. Lastele õpetatakse, et kui poni ei lähe edasi, siis tuleb teda rohkem jalgadega ja stekiga lüüa ning kui ta ei jää seisma, siis rohkem suust tõmmata.

Jah, tundub, et mongilite-stiilis ratsutamine on tänapäeval möödanik, kuid seesugune pilt on tegelikult väga sage... näen ja kuulen seesugust käitumist peaaegu igal pool, kui käin „teistmoodi“ trenne andmas. Siis on muidugi sportlased, kes õigustavad oma käitumist hobuse xyz asjaolude tõttu või nimetavad näiteks pidevat ratsmesurvet peenete sõnadega nagu „toetamine“ jne. Okey, ma tean, millest ma räägin, sest laias laastus on see ka see, mida mulle kunagi õpetati. Ma lõpetasin ratsaspordi, sest mul kästi pidevalt hobust suust saagida, kasutada abiratsmeid ning rohkem suruda, et hobune hakkaks tegema seda, mida vaja... ma ei olnud nõus seda tegema ning asusin otsima teisi treeningmetoodikaid. Las ma ütlen selle nüüd selgelt välja, kui keegi peaks selles veel kahtlema: see ei ole normaalne käitumine ega viis kuidas hobuseid treenida. Ja seda ka siis, kui sinu ümber on ratsanikke- ka medalitega pärjatud ratsanikke- kes seda teevad!

Aga tagasi ratsakoolide juurde. Ma mõtlen, et kui vaid lapsevanemad sügavamalt mõistaksid, et nende lapsi, kes läksid treeningutele suurest hobuste armastuses, õpetatakse järjepidevalt elusat tundlikku looma probleemide korral LÖÖMA, siis nad ei laseks sellisel asjal juhtuda või võtaks oma lapse seesugusest trennist ära. Kas mõnes teises huvialaringis oleks selline asi aksepteeritav, et laps peab looma lööma ja sikutama, et täita eesmärk või harjutus? Aga see on täiesti tavaline hobuste treenimise maailmas, sh laste treeningutel. Edukas laps ratsakoolis on see, kes sunnib ponid kiiremini enda sõna kuulama ning kui laps on rohkem „pehmo“ ega taha /suuda seda teha, siis jääb ta „amatööriks“. Seesugune käitumine on 21. sajandil täiesti uskumatu. Kui koeri, tiigreid, delfiine või kaelkirjakuid treenitaks sedamoodi, siis oleks see kohe suure kella küljes.

Tahan rõhutada, et kindlasti ei poolda hipsteritest „puukallistajate“ mõtteviisi, et hobune võib teha mis tahab ja valida, mida teeb või et suulised, stekk ja kannused on halvad, kuid soovin vaid tähelepanu tuua sellele, mis moodi neid kasutatakse ning missugune on suhtumine, mida lapsele õpetatakse. Steki kasutamine ei ole probleem, sest stekk peaks olema nö dirigendi kepp, mis suunab hobuse keha teatud piirkonda liikuma mingisse suunda, kuid hetkel käib jutt steki kasutamisest löömisega seoses, sest see on viis, kuidas seda ratsakoolides tavaliselt kasutakse.

Olen nii mõnigi kord näinud Tartu linna tänavapildis kõndimas pisikesi tüdrukuid ratsariided seljas ning väike sätendav roosa stekk käes... See on isegi haiglane, et lastele on välja mõeldud oma varustus, mis omakorda normaliseerib olukorda. Lastele õpetatakse, et ponid on üleannetud ja neile peab koha kätte näitama või et muud moodi neid edasi liikuma ei saagi.
Treenerina näen, et „laisad“ hobused on 1) märguannete ebatäpse andmise tõttu muutunud tuimaks (vajalik psühholoogline ümbertreenimine) ning 2) kehaliselt väga jäigad, raskusega esiotsal, rinnakorv vajunud liigselt õlgade vahele (vajalik kehaline ümbertreenimine/rehabilitatsioon). Et seesuguseid hobuseid edasi liikuma või aeglasemaks saada õpivad noored ratsanikud oma keha liigselt pingestama ega suuda hobuse liikumisega kaasa minna (liikumist mida küll kahjuks selliste hobuste kehas ka eriti ei ole sel hetkel, kuid mis pole normaalne).

Kõik väikesed lapsed, kes on minu trennides olnud ning varasemalt alustanud ratsakoolis ratsutamisega, ei oska hobust enda all tunnetada vaid neid on õpetatud, et hobust tuleb vaid „juhtida“. Neile ei ole kunagi õpetatud, et hobusega tuleb koos liikuda või siis kui nad isegi seda kuulnud on, pole treeneril olnud oskust seda lahti seletada ega teha vastavaid harjutusi selle arendamiseks (mida laps peab oma kehaga tegema). Siis teisalt on ka muidugi need ratsakooli hobused, kes on „tulised“ ehk vaesed ärevuses ülitundlikud hobused, kelle seljas õpib noor ratsanik taaskord vaid oma keha pingestamist, et mitte iga kõrvalehüppe peale maha sadada. Tihti ütlevad ratsanikud, et nad ei pea sellise hobusega üldse midagi sundima, et ta „tahab ise minna“ või et „alati hüppab“, kuid nägemata, et seesuguse agara edasiminemisega kaasneb väga suur emotsionaalne ja füüsiline pingestatus: ärevus koos kehaliste stressi märkidega. Nende hobustega ei saa midagi rahulikult teha, sest nad reageerivad kõigele ja kõigile ning täidavad märguanded lausa neurootilise kiirusega. Need noored ratsanikud näevad, et on normaalne oma eesmärkide nimel tekitada hobusele seesugust hirmu (ärevus on hirm) ning ebamugavust.

Nüüd on aga lugejad küsimuse ees, et mida siis teha nende ratsakooli hobustega? Kui hobune ei liigu või tirib või hammustab või on harjutustel kange (ei painuta näiteks) või kihutab? Kõikide nende käitumiste taga on põhjus ning hobuse käitumist peab:
1) märkama
2) analüüsima ning
3) proovima järk-järguliselt muuta

Suurem osa seesuguseid probleeme- eriti ratsakooli hobustega- ei lahene kohesel. Ka minu treeningtunnis. Vaja on plaani, kuidas hobuse käitumist pikema aja jooksul muuta ning mida kõik selle hobusega kokku puutuvad/treenivad inimesed peavad arvestama ning tegema. See on aga see, mida ratsakoolides ei tehta, sest laps peab praegu saama üle selle tõkke hüpatud või just praegu saama selle hobuse galopile ning sundima hobust seetõttu seda tegema, isegi kui on palju- palju faktoreid, mis kõik räägivad selle vastu. Mul on aastate jooksul olnud lugematuid õpilasi, kellel on käitumis- või kehalise probleemiga ratsakooli hobune või poni ning see takistab head füüsilist treeningut sel hetkel. Ainult, et keegi pole aru saanud, et tegemist on probleemiga ning seda oleks vaja "ümber treenida" pika aja jooksul enne kui laps saab selle hobuse või poniga turvaliselt ja hästi sõita ja oma istkut arendada. Nad peavad hakkama hobuse treeneriteks sel hetkel aga kas see on normaalne? Juba edasijõudnud lapse puhul tegelikult on, kuid algajaga kindlasti mitte.

On hädavajalik, et ratsakooli hobune saaks järjepidevalt „ümbertreenimise“ treeninguid: et laisk hobune õpiks oma keha lõdvestama ning tervikuna läbi keha liikuma ning ülierutunud hobune psühholoogiliselt lõdvestuma. Et edasiajamise märguandeid tuleb uuesti õpetada minimaalse surve-vabastamise metoodikal ning treeningutes tuleb rohkem leida positiivse kinnitamise hetki hobuse „õige“ käitumise esinemisel. Hobune ei tea, mis on "õige"- neil puudub selline ajutöö, me peame suunama hobust meile sobiva käitumise suunas ka siis kui neil esineb probleemkäitumine.

Aga muutusi saab teha ka lühiajaliselt ühes treeningus. Tuleks kontrollida varustus: esitaks, asetada sadul õlgade taha (ning teiseks lasta sadula paneelid korralikult villaga ära toppida - seda küll ei saa koheselt teha aga käib sadulate probleemiga koos) ning kolmandaks lasta sadulavöö ning kapsel veidi lõdvemaks. Uskuge mind, need on kõige sagemad ratsakooli hobuste varustuse probleemid, mida lapsed kogu aeg valesti teevad. Õpetada ratsanikule hobuse stressi märkide nägemist ja analüüsima hobuse käitumist inimese käitumisega seoses, õpetada hobusega üheskoos liikumist ja tema tunnetamist läbi puusade, tegema suunamuutusi ja üleminekuid minimaalse käte tööga, kergendama tasakaalus ja mis kõige tähtsam: õpetada, kuidas nende poni või hobust järk-järgult oma märguannetele tundlikmaks muuta või vastupidi, kuidas ülitundlikku hobust järk-järgult desensibiliseerida. Ja muidugi, et mitte unustada keskkonna tähtsust: võib-olla on vaja muuta hobuse pidamistingimusi...

On äärmiselt tähtis, et noor ratsanik teeks mitmeid aastaid (jah, aastaid!) istaku- ja tasakaaluharjutusi, et saavutada kätest ja jalgadest iseseisvat istakut, et ta oma halva tasakaalu, vähese koordinatsiooni ja tunnetusega hobust pidevalt tuimemaks või ülitundlikumaks ei muudaks. Hobune õpib kogu aeg- juba noor ratsanik peab mõistma, et tema oskamatuse tõttu võib tekkida probleeme hobuse käitumises või treeningus ning see peaks olema ratsaniku oluline motivaator oma istaku ja käitumise järjepidevaks parandamiseks juba päris ratsutamistreeningute alguses. Jah, täiskasvanud peavad tegema kõik selleks, et laste hobused oled õppimiseks sobivad (ja, need eelpoolmainitud hobused ei ole!), kuid noor ratsanik peab siiski mõistma päris varakult, et ta võib oma tegevusega (või tegevusetusega) põhjustada hobusele ebamugavust või valu ning hobusega sõitmine ei ole „lõbusõit“.

Minu järgmise aasta soov on see, et üha rohkem ratsakoolide omanikke ja treenereid hariks ennast (ja vajadusel treeniks regulaarselt ümber oma ratsakooli hobuseid), luues tõeliselt hobust väärtustava keskkonna, kus lapsed saaksid õppida paljusid pehmeid elulisi väärtusi ning enda kehalist arendamist hobuste abil. 
​

Tervitused Taanimaalt! Täna juba teisipäev, kuid nädala kokkuvõtet veel ei olegi!? Olen elus :) Arvuti taha kirjutama pole lihtsalt viimasel ajal jõudnud...

Treeningutes oleme läinud muudkui sügavamale ja detailsemaks. Ikka kogu aeg tasakaalu, paindlikkuse ja tempo teemadel harjutusi tehes. Mõistan üha paremini ja paremini, miks külgliikumised ei ole mõeldud küljele liikumiseks, vaid edasi ja veidi küljele. Miks me räägime vähesest õlad-sees (õlad ees) liikumisest, et parandada tasakaalu. Millest sõltub hobuse selja tõusmine, tagujalgade paindumine, kuidas tunnetad läbi käekontakti hobuse keha sisse. Miks ei saa sõita lihtsalt edasi, kui hobune õlgadele kukub ning mis tunne on saavutada tõeline kergus, kui hobuse keha on järsku tõeliselt (aga hetkeks küll  :) ) juhtimisvõtete vahel. Ka minu „amelikud“ ratsutamistreeningd on alanud, põnev on olnud luua uusi ja vanu seoseid. Ratsutamistreeninguid Bentiga olen hetkel teinud Vikiga, sest Limpsule on muidu „erinevate teemade ampluaa“ natuke palju. Temaga tegelen peamiselt maa peal, lihvides asju maatöö testiks ning ratsutamist omal käel. Maa töös oli mul väike ahaa-moment renversi osas- nimelt sain ma päriselt aru, mis viga mul neli aastat tagasi Hunduga maatöö testi sooritades oli :D🤓 Aga ratsutamise osas on meil hetkel kavas seismine :)😂 Esmalt, et suuremat lõdvestatust saavutada (ta võiks muudkui teha asju!) seisame me minuteid ja minuteid- vaatame ringi, haigutame, sügame, nuusime, mälume aga seisame- ning teisalt ka seises koondpeatuse õppimine. Koondpeatuse puhul peab hobune õppima tunnetama ratsaniku istaku muutust seistes: viies oma keharaskuse eesmisele sisemisele jalale ja sirutades ülaliini ratsaniku käe poole, kui ratsanik võtab õlad sees istaku ning viima keharaskuse tagumisele sisemisele jalale, kui ratsanik annab traaversi märguanded. Ta on super kiire õppija ja väga muhe tegelene! Vikiga on ratsutamisel olnud teemaks
horisontaalse tasakaalu saavutamine, mis tähendab et hobune peab tõstma rinnakorvi õlgade vahelt (alt) üles, mis allamäge kehaga, tõukavate tagujalgadega on väääga keeruline. Alles pärast seda etappi tuleb kolmas tase, mis tagujalgade painutamine suurema koondamise saavutamiseks. Aga on hetki- nii maa peal kui ratsutades- kus ma olen Vikiga tundnud kõige suuremat kergust ja „justkui lendleb läbi õhu“, mida ma iial endatreeninud hobustega olen tundnud, nii et midagi on liikumas õiges suunas. 🤪 Viki on muutunud ka veidi sotsiaalsemaks inimeste osas, kuid ainult veidi 🙃 Siin on nad Limpsuga kahekesi koplis ja inimene käib pidevalt ringi, peab suhtlema ja kontakti võtma. Kogu see biomehaanika ja tasakaalu laager on aga Vikile hästi mõjumas. Ma arvan, et hästi mõjub nii talle kui ka Limpsule see, et lasen neil igal hommikul ca 20-30 min (vahelduvalt) samm-traav-galopp vabalt liikuda maneezis (karusellitreening ma nimetan seda). Koplites nad eriti ei liigu omakeskis ning seesugune ladusas tempos liikumine on hea nii käitumisele (õhupallist veidi õhu välja laskmiseks  :)😝) kui kõikidele organsüsteemidele.
Selleks korraks kõik. Kuigi päevad ei ole vennad, siis olen juba rahul oma siin olekuga ning kõigega, mida olen juba teinud, näinud, kogenud. Ahjaa, järka nädal on Elerin Innos minul külas- tõotab tulla äge nädal! 🤩🥳

Tervitused Taanimaalt! Mis on sel nädalal toimunud? Suuri sündmusi, millest lugusid pajatada, kahjuks ei ole. On olnud tavalised päevad, mis täidetud tallitööde, hobuste eest hoolitsemise, söögitegemise, hobutreeningute, Benti ja Kathrini treeningute vaatamise ja enda enda treeningute analüüsiga, koera treenimise ning jalutamisega, füüsilise võimlemise (jooga) ning magamisega. Ehk teisisõnu üks tõeline laager ning täpselt selline nagu eelnevalt ette kujutasin. Poes käimine ja koera või hobusega maastikul jalutamine on ainus aeg, mil aega, võimalust ja tahtmist maja juurest välja saada- kui erinev minu tavapärasest elust. Aga seesugune mõningane isolatsioon annab võimaluse tegeleda enesekaemusega, olgu teemaks isiklikud hobuste treeningu põhimõtted või elu prioriteerid üldiselt. Jah, tegelikult peaks selle vähese vaba aja sisse pigistama ka majandusaasta aruannete tegemise ning peas mõlkuva istakuõppe teooriamaterjali kokku panemise... aga küll jõuab!
Mõned mõtted ka treeningutest. Panen need kirja rohkem enda jaoks (kui läbi kirjutada, siis kinnistub paremini), kuid võib-olla saab siit keegi veel midagi kõrva taha. Õppimine toimub tihti spiraalina: ehk ei tule pidevalt uusi ägedaid ennekuulmatuid ja magic harjutusi, vaid toimub juba tuttavate harjutuste, olukordade, juhtimisvõtete, probleemide nägemise taas uues valguses- seda võiks ehk kokkuvõttes öelda selle nädala kohta.
Viktooriaga oleme maatöös harjutanud õlad sees ja traavers külgliikumisi pikemas, madalamas raamis ja koondatud, lühemas raamis. Tema jaoks oluliselt raskem pikemas raamis õlad-sees järgi teha koondatud õlad-sees, ilma et selle ülemineku ajal õlad tagujalgade positsioonist liigselt väljapoole kaoks. Siinkohal aitab väike „petmine“ küsides veidi traaversit enne koondatud õlad-sees harjutusi. Bent ütleb selle kohta, et tegelikult ei ole see mingi vale tegu- asjad peavad olema funktsionaalsed, me peame mõistma juhtimisvõtteid, meie hobused peavad mõistma juhtimisvõtteid, siis ei ole vahet, mis harjutust ma teen või mis järjekorras ma seda teen, kui see mind aitab ja hobuse tasakaal paraneb. Oluline on olnud rütmi (takti) kiirendamine, et pikast sammust saaks koondsamm: jalad veedavad vähem aega maaga kontaktis, tõusevad kiiremini, takt kiireneneb. On võimalik ka koondata säilitades aeglast rütmi, kuid siis peab hobune oluliselt kauem maaga kontaktis olevate jalgade peal „tasakaalu“ hoidma, mis teeb selle jällegi rohkem edasijõudnud harjutuseks. Kui hobune on esiotsaga kerge (nagu Limoncin), siis ei ole aeglasemas taktis koondsammu tegemine  ka alguses nii keeruline. Takti kiirendamine ning koondsammu harjutamine on seotud meie  suure probleemiga: mitte küsida sisemise tagumise jalaga edasi astumist nii, et hobune kukub esiotsale (pea madal, õlad madalal). Kuna Viki on pika kehaga soojavereline (pluss midugi see puusaprobleem, mille tõttu ta väldib tagujalgade alumiste liigeste kõverdamist), siis on tal väga kerge tõugata tagujalgadega oma keha edasi ning kukkuda raskusega esiotsale. Esijalad toimivad sellises olukorras  aeglustavate „piduritena ning voolav edasiliikumine petatub õlgades. Mõnikord ei ole  temaga edasiminek sisemise sääre märguande peale  piisavalt hea (tunneb, et liikumine jääb kinni) ning selle asemel, et teda veel edasi muudkui utsitada (ning ta oma niigi pika keha veel rohkem välja venitab ja lõpuks kuidagigi reageerib ning pikendab sammu või läheb traavi) on olnud eesmärk teda hoopis traaversiga koondata, mis toob liigse raskuse automaatselt õlgadelt ära ning siis kui see on toimunud, küsida sisemise sääre märguandega edasiminekut. Sellisel viisil üleminekuid harjutades oli sammu pikendamine või traav hoopis parema kvaliteediga. Bent on pannud mulle südame peale lõpetada temaga ära see sisemise tagujala edasiastumise harjutamine,  siis kui see ei tee olukorda paremaks (kui ta on juba raskelt õlgadel) ning kombineerida seda traaveriga. Oluline on olnud ka jälgida, kuidas tema nõrgem tagumine jalg (vasak) välimise jala asendis olles kipub mõnikord maha asetades pöörlema- sellisel juhul ei suuda see jalg kanda ning niigi tugevam sisemine (parem) tagumine jalg tõukab keha veelgi rohkem õlgadele ja kontrapaindesse. Traaversi tendentsiga „sirgelt“  liikudes aktiveerub aga  ka välimine jalg paremini. Meie eesmärk ei ole muidugi, et traavers peaks alati olema koondamiseks, kuid hetkel on see viis, kuidas uut ülemäge, kergusega liikumist Vikile õpetada. Mõne hobusega võib selleks olla õlad-sees, mõne hobusega see sõltub suunast. On tegelikult ainult üks põhjus, miks me teeme külgliikumisi ning külgliikumiste erinevaid „tendentse“: selleks et hobune astuks mõlema tagumise jalaga oma keha alla ning joondaks oma õlad vastavalt tagumikule. Selle tulemuseks on tasakaalu paranemine ja kergus (esiotsas/ratsaniku käes). Hobune peab õppima juhtimisvõtteid (sisemine-välimine ratse ja sisemine-välimine säär, maa pealt siis vastavalt stekimärguannetega), mille abil on meil võimalik teda hoida joondatuna. Vältisin praegu meelega sõna „sirge“ või „sirgsus“, sest tegelikult on ju tegemist esi- ja taguotsa omavahelise joondatusega, mitte absoluutse sirgsusega.
Mõistmine, et olen alusetult vältinud Vikiga koondamise „tendetsi“ küsimist, tehes harjutusi ja liikumisi vaid peamiselt madalas raamis, lootes, et see teda aja jooksul ka eest kergemaks teeb (pointless harjutamine lootuses, et „ühel päeval“ teatud probleemid kaovad, kuigi ma ei tee midagi/ei muuda midagi, et see juhtuma saaks hakata), tõi mind lähemale ka tema käitumisprobleemi mõistmisele. Nii mõnedki teavad, et Vikit võiks iseloomustada, kui „iseloomuga mära“, kes isegi tavalise käekõrval kõndimise ajal tihti kiirustab (inimesest mööda) ning nügib. Jah, ta teeb seda ärevas olukorras siiani, kuigi see ei ole ammu enam nii hull nagu alguses, kui ta oleks isegi inimesest üle jooksnud. Samuti on tal olnud on-off raskusi jalgade andmisega puhastamiseks, värkimiseks. Oleme väga palju „psühholoogilise“ aspektiga harjutusi ja lähenemi temaga teinud, mõni aeg tagasi sai ka selgeks, et esijalgade andmise raskendamise on minu jaoks selgelt seotud ka tema füüsilise puusaprobleemiga. AGA.. siin olles, pärast temaga treeninguid olen kogenud veel rohkem, et kui hobune ei ole raskelt õlgadel ega kasuta oma tagujalgu selleks, et esiotsa edasi lükata, on just teinud harjutusi, kus esiots on reaalselt kergem ning kontakt käes tuntav kergusena, siis kõnnib ta ka käekõrval palju paremini (paremas tasakaalus) ning suudab jalgu tõsta palju paremini kapjade puhastamiseks. Jah, ma olen ju seda ka  varem teadnud, et siin on seos, kuid.. ikkagi see spiraalis õppimine. Et käitumisprobleemi taga on suuresti ka tema keha, mis paneb ta niimoodi liikuma, et ta „potsatab“ inimesele otsa oma esiotsaga. Lisaks tulid mul silmade ette sellised suured (ja ma mõtlen suured!) soojaverelised (hellitavalt) koljatid, kellel veel halb keha koordinatsioon ning ratsanikul raskusi näiteks talutamisega, sest hobune loivab, vajub, tirib jne. Jah, suhtlemistreening (horsemanship) on sealkohal väga tähtis, kuid pikas plaanis samatähtis, ka sellistele hobustele tõelise koondamise õpetamine. Kui tähtis on sellistele hobusele hea kehakasutus ning oma taguotsaga esiotsa kandmine. Tihti mõeldakse, et koondus on mingi müstiline asi, mis juhtub kunagi siis, kui olen treeningus juba päris kaugel või see juhtub siis, kui sõidan hobusel pea rullis allüüre aeglaselt.. . Ratsutamiskunstis on koondamise tendets sees juba päris alguses, sest vaid nii on võimalik õpetada kergusega liikumist. Kui olen oma hobust algusest peale treeningus aastaid õlgade peale pannud ning siis ühel hetkel hakkan koondama, siis on ilmselge, et sellest ei tule midagi välja.
Koondamine ning hobuse kehalise tasakaalu parandamine viib sujuvalt ühe teise põhimõtteni, mida olen sel nädalal peas keerutanud. On levinud arvamus, et koolisõidu elemendid (ratsastus) on asjad, mis hobune teeb ju ise, vabalt koplis joostes, teiste hobustega mängides/show offides jne. Kui paljud hobused seda päriselt teevad? Ja kui nad üldsegi tasakaalus liikumist teevad, siis vaid 2-3 sekundit korraga. Suur hulk hobuseid ei ole aretatud ratsahobusteks ehk inimese kandmiseks,  vaid hoopis tagujalgadele lükkamiseks. Nende kehad ei ole loodud taguotsaga esiotsa kandmiseks, vaid neid on aretatud tagujalgadega tõukama- vastavalt kas siis kiiresti edasiliikumiseks või vankri vedamiseks. Ja kui neid ei ole aretatud selliseks aga nad ikkagi liiguvad niimoodi, siis on meie treening või pidamistingimused nad selliseks muutnud. On väga suur vahe, kas hobuse tagujalgades on tõukav või kandev tendets, kas tagumine kandejalg püsib maas kuniks esimene astuv jalg on maast lahti või vastupidi? Minu teine hobune Limoncin on õnneks tõesti loodud ratsutamiseks- tema keha on aretatud selliseks, et kanda ratsanikku ülesmäge. Jah, ka temal on kehalisi probleeme (kellel poleks!), kuid tema ja mõne „tavalise“ hobuse liikumise võrdlemine on nagu öö ja päev. Ma ei ütle seda mitte show-off-iks, vaid analüüsiks, et meie hobused peaks olema valitud vastavalt meie eesmärkidele. Muidugi, saab raskusega esiotsal olevat hobust õpetada ennast kandma (niimoodi õpibki kõige rohkem), kuid Limonciniga on olnud areng hoopis teistsugune. Me oleme aasta jooksul tegelenud väga sihipäraselt omavahelise suhte ja lõdvestusega, kuid alates paari kuu tagusest ajast on olnud fookus ka harjutustel. Tema jaoks ei ole maatöö harjutustel (sh külgliikumistel) väga suurt gümnastilist mõju, sest ta suudab neid teha juba praegu, erinevalt Vikist, keda on vaja füüsiliselt arendada ja temaga võimelda, et ta keha oleks selleks suuteline. Limpsuga on oluline õpetada juhtimisvõtted, need konstantseks saada ning siis anda vaid aega (st kogemust). Jah, tema keha tugevneb aja jooksul (lihasareng, liigeste painduvus), kuid ta ei vaja seesugust venitust-tugevdust võimlemisharjutustes nagu Viktooria (või paljud teised hobused). Selle uuesti mõistmine on olnud korraga hea ja halb uudis. Hea uudis, et pärast aastaid „keeruliste“ füüsiste treenimist, on hetkel tunne, et ma ei tee midagi ning hobune juba teab, mis ma tahan (ning tegemist ei ole advanced-schoolmasteriga!), halb uudis on see, et pean leidma alati empaatiat, aega ja teadmisi, et kõiki „tavalisi“ hobuseid ka sellel teel aidata. See tee, mida inimene on hobustele tegelikult ise ette pannud: saada ratsahobuseks. See peaks olema süstemaatilise arenguga tee, et graatsiline tantsijanna suudaks samamoodi tantsida ka siis kui tal on 60 kilogrammine (või kui raske igaüks ka on!) kott seljas...
Nüüd on aeg lõpetada. Olen tänast blogipostitust kirjutanud mitmes jaos, hetkel tulin just tagasi lennujaamast Benti koju toomast- igal nädalavahetusel (põhimõtteliselt, siiani oli nn talvepuhkus alates  jõuludest) käib ta üle kogu Euroopa nädalavahetuse treeningseminare pidamas. Tema transamine lennujaama ja tagasi  on üks praktikantide ülesannetest. Kuigi see teeb meie tööpäevad veelgi pikemaks, on see siiki tore vaheldus tallitööle ning annab võimaluse kuulata Benti põnevaid ja muhedaid lugusid hobustest ning ajaloost.

Järgmise nädalani!

Kaheteistkümnest nädalast ongi juba kaks möödas... Aeg lendab kiirelt!
Mul on jätkuvalt väga hea meel, et olen siin :) Trennid- need mille pärast ma siin olen- on sujunud hästi, hobused on kenasti kohanenud, algne võõras kohas olemisega kaasnev üksteise sõltuvus on nüüdseks möödunud ning pärast järk-järgulist üksi olemise eksponeerimist, suudavad mõlemad hobused teise jätta ning iseseisvalt kas koplis olla või minuga tegutseda. Hea meel on ka, et on olen just praegu siin Benti juures õppimas. Kui ma 10 aastat tagasi- või on see nüüd juba 11 aastat...- Marius Schneideri juures praktikal olin, siis rääkis ta mulle lugusid sellest, kui tema kunagi ammu samuti Benti juures käis praktikal ning kuidas ta pidi vagunelamus elama ning kuidas hiired ta leiva ära sõid :D Ajad on muutunud ning meil on väga head elamistingimused. Aga Mariuse juures sain ma intensiivse baastreeningu ning struktuuri, mille põhjal treenida aastaid ning mille baasil ka ise õpetama hakata. Veel aastaid hiljemgi tuli mõni asi meelde, et mis või kuidas me just tookord tegime. Käisin igal aastal edasi lühiajaliselt välismaal täiendusel, kuid nüüd oli aeg justnimelt uueks intensiivseks treeingperioodiks, mis annab teadmisi ja kogemusi järgisteks aastateks.  Minu õppimisstiil on ka pigem selline, et mulle  meeldib käia ja õppida ning siis kodus seda proovida, katsetada ja kogeda. Ei meeldi, kui keegi pidevalt kõrval kaagutab. See on ka muidugi see, mis õpetab ise mõtlema- ise olema enda igapäevane treener. Sama stiil on  ka Bentil- ta ei istu sul  iga trenn kõrval ega ütle mis harjutusi teha, vaid laseb annab kodutööd, et sa ise vahepeal pusiks.
Aga tagasi mööduva nädala juurde. Tallitööde rutiin on nüüdseks selge nagu seebivesi ... hehe see on tõesti detailne aga sellega on kõik hästi. Kahe inimesega tehtav! Sel nädalal toimus litsenseeritud Bent Branderup treenerite täiendkoolitus, millest kahel päeval viibisid nad ka tallis kohapeal. Üldiselt olid neil loengud ja brainstormid kohalikus konverentsimajas (siis kui meie tallitööd tegema pidime :D Aga tallis olles  demonstreeris Bent ühel päeval enda hobuseid ja oma tööd ning teisel päeval toimus huvitav workshop sadulate arendamise teemal. Nimelt Bent Branderupi-nimeline barokksadul on saamas uue kuue uue sadulasepa käel all. Tegemist on nahkraamiga sadulatega, mis on piisavalt paindlikud, et muganuda hobuse selja liikumisega ning võimaldada hobuse keha tunnetamist, kuid samas piisavalt stabiilsed, et kasutada jaluseid (sadula sees on metallist ees ja tagakaared, paneelides on villatope). Eriliseks teeb need sadulad ka fakt, et istmikuosa on võimalik laiemaks-kitsamaks-kõrgemaks ees või tagant vastavalt hobuse ja ratsaniku anatoomiale (istmikuluude laius, alaselja asend).
Proovin anda ka lühikese ülevaate minu treeningutest ja kodutööst sel nädalal. Limpsuga oleme keskendunud ette-alla raami saavutamisele, et tunda kuidas tagujalgade energia (Bent nimetab seda saksapäraselt swungiks) läbi kogu keha voolaks. Uueks harjutuseks meile on olnud traaversi küsimine kordetamise asendis (nn edasijõudnud kordetamistehnika). Seniks olin seda harjutanud vaid maatöö asendist, kuid mängleva kergusega hakkas ta aru saama, mida ma soovin, kui küsin sama olles distantil. See harjutus tuli päevakorda seetõttu, et seistes koondpeatuse harjutamisel jõudsime me (pool)peatuse kolmandasse faasi, milleks on tagajalgade liigeste painutamine. Esimese (pool)peatusega pean tunnetama, et kas swung kehas liigub ilma blokeeringuteta, teise taseme (pool)peatusega liigutan raskust vaagna suunas ning sealt edasi tundsin ma vastupanu tagujalgade liigestes. Ma tean, nüüd on juba pooled lugejad ära väsinud, et mis hiina keelt ma räägin aga need, kes koondpeatuse treeninguga tuttavad- now hold on :D Selleks, et maatöö asendis koondpeatust küsida ja muudkui selle vastupanuni jõuda, andis Bent idee küsida tagujalgade painutamist esmalt liikudes: justkuinimelt eelpoolmainitud kordetamise asendis traaversis. Ja Limpsu on saanud sellega mängleva kergusega hakkama: just nagu by the book osutan mina stekiga (ei puuduta) kannaliigesele, painutab ta seda rohkem, osutan sõrgatsile, toimub liigutus rohkem seal. Meie kodutöö on jõuda tagasi koondpeatuse juurde maatöö asendis ning siis kasutada sama juba selgeks õpitud taktikat tagajalgade liigeste painutamiseks.
Väga palju on olnud vestlusi erinevatel treeningaspektidel, millest kõige ei jõua siia kirja panna. Olen saanud küsida küsimusi kõikide suurte ja väikest detailide kohta :D
Viktooriaga on teemaks olnud maatöö testi elemendid. Seal on palju külgliigumisi ning meie fookus on olnud sellel, et mitte teha külgliikumisi eesmärgiga teha külgliikumisi, sest a) esiteks ei pruugi hobune sellisel juhul seda õigesti teha, vaid liigutab vaid jalgu risti-rästi b) külgliikumise mõte on parandada hobuse tasakaalu- seega vali õige „tendets“ igat harjutust. Raskusi on olnud õlad sees harjutusel välimise õla kergena hoidmisel, sest ülipainduva kaela tõttu on lihtne tal õlaga välja vajuda, mis omakorda seda kuidagi kergemaks ei tee. Teine oluline asi, mida harjutasime – eriti vasakul ratsmel liikudes Viki asümmeetrilise puusa tõttu- oli õlad sees harjutuses traaversi tendentsi hoidmine. Jah, ma tean, see kõlab kreisilt aga põhimõtteliselt tähendas see seda, et pean säilitama ta välimise tagumise jala kontrolli õlad sees või õlad ees harjutust tehes. Ja see töötas nagu magic J hobuse tasakaal koheselt paranes. Sealt edasi jõudsimega järeldusele, et vasakul ratsmel ei tohiks ma panna liigset rõhku sisemise jala edasi astumisele (mis oleks by the book nö esimene harjutusi), sest see jalg tõukab niigi liiga palju ning tasakaal paraneb, kui ta õpib teist jalga aktiivsemalt kasutama. Oluline ahha-moment tuli ka sellest, et selleks, et hobune saaks tasakaalu, peab tal olema korrektne asend. Ära oota vaid selle asendi saamist, vaid aita-näita hobusele seda asendit selgemalt.
Sel nädalavahetusel käisime koos teise praktikandiga ka väikesel maastikusõidul (ca 2,5h) mere äärde. Bent Branderup elab Taanis Lollandi- nimelisel saarel (jah, ma tean see nimi!), mille kõrval on teine saar nimega Falster (Taanis on palju saari). Nende kahe vahel on küll rohkem kanali moodi meri, kuid siiski meri. Minu super-duper hobune Limoncin tegi selle matka minuga ratsa kaasa. Pean ära mainitama, et see oli meie teine maastikul ratsutamine ning kõik oli lihtsalt väga hästi! Taaskord: kõik see aeg korraliku suhte, usalduse, lõdvestuse, juhtimisvõtete õpetamiseks, tasub ennast kuhjaga ära. Ahjaa, ma arvan, et ta nägi esimest korda nii suurt kodust vett... Hispaania mägedes vaevalt nii suurt järve on leidunud ning Eestis ei ole ta aasta jooksul veel veekogu äärde jõudnud. Igatahes, natuke imestunud silmadele ning äkitselt tekkinud suurele joogijanule, ei olnud mere ääres midagi muud. Aga tõesti olen uhke ja õnnelik, kui vahva hobune mul on!
Piltide järgi võib tunduda, et siin on ilm alati ilus, kuid kahjuks see päris nii ei ole. Tihti on MEGA tuuline, mis mulle tartlasena võõras (jah, olen juba Tõstamaa rannatuuled ära unustanud) ning samuti on siin päevi oavarrest  vihma ka alla kallanud. Aga täna oli üks vaikne, soe ning igati kevadist linnulaulu täis päev koos idüllilise maastikusõiduga.
Järgmise nädalani!

Esimene nädal ongi juba möödas ning meiega on kõik hästi! Taustainfoks, et mina, minu hobused Limoncin ja Viktoria ning koer Piiru veedame jaanuar-märts 2020 Taanis hobuasju õppimas. Esimene nädal on olnud kohanemise nädal nii hobustele kui mulle. Kindlasti huvitab palusid, et mida ma siin Taanimaal täpsemalt teen või kuidas Bent Branderupi tallis hobuseid peetakse. Bent Branderup on ratsutamiskunsti meister, ratsutamise kui kunsti artist. Tema tall on ratsutamiskunsti meka nagu teadlase laboratoorium ;) Benti elutöö on olnud uurida ja taaselustada ratsutamiskunsti traditsioon, seda paremini mõista ja moderniseerida. Kuidas kasutada koolisõitu hobuse jaoks, mitte hobust koolisõidu jaoks. Teda huvitab hobuse keha loomuliku liikumise kultiveerimine maksimaalsele tasemele. Ja ta on oma töös väga hea- ta ütleb küll, et tema õpilased on temast juba ammu paremad :D ;) Ta on treeninud oma elus paljusid hobuseid Kõrgema Kooli tasemele, säilitades kergusega antavad märguanded ning ülesmäge liikumise. Tasub meeles pidada, et hobust treenides, treenin ma tema nii tema keha kui vaimu: keskendudes liigselt ühele, kaotan ma teise osa. Horsemanshipile keskenduvad inimesed võivad hobuse füüsiliselt rikkuda, koondamisele keskenduvad inimesed aga vaimselt rikkuda.
Igatahes, kui keegi on arvanud, et tulin siia vaid trennitama, siis lood on hoopis teised 🤣Tegelikult osaleb praktikant täiel määral hobustepidamises ja kõiges, mis sellega kaasneb ning saab vastutasuks treeninguid oma hobustega ning tasuta elamise endale ja oma hobustele. Benti ja tema naise hobuseid on kokku kaheksa, kelle eest tuleb hoolitseda nagu need oleks enda hobused ja veel rohkemgi :P Tööd ja tegemised on meil teise praktikandiga kahe peale. Enamus hobustest on täkud (kes on hästi sotsialiseeritud siiski, käivad ka paarilisega koplites), paar ruuna. Hobused elavad ca 5x5m boksides, iga boksiga on otse ühenduses väike jalutusaed (ca 5x10m). Igapäevaselt käivad ka ka suuremates koplites. Kohati pedantselt detailsete tallitööde jaoks kulub päevas kõvasti aega ning kätejõudu, ka kõndimist tuleb omajagu: umbes 28 000-31 000 sammu on mu aktiivsuskell neid kokku lugenud. Esimesel päevadel olid küünarvarre lihased ja selg veidi ülekoormusest väsinud, nüüd sääred. Päev koosneb üldjoontes:
* detailsetest tallitööde tsüklitest (kokku ca 4-6 h olenevat kui kiiresti teha ning kui palju ekstratöid kavva võtta),
* Benti hobuste eest hoolitsemisest (ca 1h, peamiselt puhastamine, kuid seda teeb põgusalt ka Bent ise alati enne igat treeningut, samuti paneb ta varustuse ise),
* treeningtund Bentiga (ca 30min) 3x nädalas, ülejäänud päevadel iseseisev kodutöö harjutamine oma hobustega
* ennelõunal Benti treeningute vaatamisest (ca 2-3 tundi, mille jooksul treenib ta 4-5 hobust), soovi korral ka naise Kathrini treeningu vaatamine pärastlõunal (ca 2 tundi)
* lisaks enda hobuste bokside ja koplite puhastamine ja nende nunnutamine, kui selleks aega üle jääb.
Treeningutes oleme keskendunud baasasjade kordamisele: Benti esimesed sõnad olid: "Me alustame algusest" :P ;) Peamised ratsutamiskunsti baaselemendid on: balance, suppleness, tempo, takt, schwung. 
Keda huvitab rohkem akadeemilise ratsutamiskunsti teooria, siis olen seda varasematel aastatel oma blogisse kirja pannud. Siin on 2015 ja 2016 aasta Soomes toimunud treeningseminari teooriamaterjalid: http://www.ratsutamiskunst.ee/blog/category/bent-branderup

Lisan siia juurde mõned pildid ka ning ärge muretsege- küll neid tuleb järgmise 11 nädala jooksul veel ;)

Alljärgnevalt on valik Ylvie Fros talli koplisüsteemist ning tallist. Selgitused on lisatud fotode all.

Vabatreening on treening ilma nöörideta, kasutades vaid kehakeelt, häält ja stekki. Nii nagu koeri õpetatakse ilma nöörita inimese jala kõrval liikuma, on see võimalik ka koos hobusega :)

Videos on näha minu Wikooria vabatreeningut. See kõik on veel päris alguses, kuid juba sellel tasemel on see tõeliselt vahva ;) 
Võib tekkida küsimus, et kuidas seda saavutada? Ikka läbi maatöö ja võimlemisharjutuste.
Vikiga tegutseme aga edasi ning varsti juba uus video meie arengust . 

Hobuse saba liikumine kõneleb hobuse selja tervisest. Nii nagu hobuse lülisammas liigub iga sammuga, peab ka saba kaasa liikuma- ta on ju lülisamba üks osa! Üks hea ratsastuse välimääraja on see, kas hobune liigutab ainult jalgu või õõtsub ta läbi selja (ing. keeles „back mover“ ja “leg mover“). Need, kes läbi selja õõtsuvad, ei liiguta oma jalgu nii kõrgele, sest see pole biomehaaniliselt lihtsalt võimalik ning nende saba õõtsub rahulikus rütmis kaasa. Need, kes esijalgu efektselt väga kõrgele liigutavad, on seljast kanged ning ei suuda tagujalgadega enda keha alla astuda, et selg saaks pehmemaks muutuda.

Liikumise ajal liigub hobuse selg nagu üks suur vaat, mis pöörleb pikisuunaliselt ümber oma telje - see tähendab, et üks seljapool langeb ning pöördub sissepoole.

Mida ratsahobuse saba juures tähele panna?

* Kui hobuse saba on liikumisel tema tagajalgade vahel, siis on ta tõenäoliselt hirmul või valudes. Sama kehtib ka seisuasendi kohta. Juba vana hobusemeeste tarkus on tõsta seisva hobuse saba ülesse, sest see annab infot hobuse terviseseisundi ja iseloomu kohta: füüsilises valus või vaimselt pinges hobune ei lase oma saba tõsta. Õpitud abituse puhul võib sama saba olla aga justkui surnud („sült“), samas võib see tähendada ka äärmist lõdvestumist. Otsustamisel tuleb jälgida kogu hobuse kehakeelt ning hetke olukorda.

* Kui hobuse saba on liikumise ajal paigal ja allapoole, siis liikumine tema kehas ei liigu läbi kogu keha, vaid jääb „seisma“ enne tagujalgadeni jõudmist. Selline hobune on tavaliselt füüsiliselt kehast kange, üle ratsme või tugevalt esiotsal.
​
* Kui hobune vehib oma sabaga kiiresti ja korduvalt näiteks üleminekute, hüpete, jalavahetuste või külgliikumiste ajal, siis võivad juhtimisvõtted olla liiga tugevad (liiga „valjud“) või on hobune mingil põhjusel frustreeritud. Näiteks ei ole normaalne koondavate harjutuste ajal pidevalt sabaga vehkiv hobune- see on märk, et treeningus on midagi valesti.  Mõningane hobuse saba vehkimine raskema töö õppimisel on normaalne, sest hobune väljendab ennast oma sabaga. Rasket tööd tuleb küsida vähe korraga, tihedate pauside, premeerimisega. Mõlemal juhul tuleb jälgida hobuse kogu kehakeelt (sh tema nägu), et otsustada, kas tegemist on negatiivse märgiga.

* Kui hobune kannab oma saba sirge või üsna sirgena, siis see on märk, et hobuse selg on liiga pinges.

* Kui hobune kannab oma saba vaid ühel küljel on see märk asümmeetriast tema kehas. Hobuse lülisammas, sh tema saba, peab painduma vasakule ja paremale kogu pikkuses. See tähendab, et liikudes päripäeva (paremal ratsmel) peab hobune olema kuklast kuni sabani sissepoole painutatud- ka tema saba peaks asetsema sissepoole! Seega annab saba asend meile märku ka sellest, kas hobune painutab ennast läbi kogu keha.
​

Eda Vallimäe ©

​2106. aastal viisin oma Tartu Ülikooli terviseteaduste magistriõpingute käigus läbi ratsutajate selja tervise alase teadusuuringu (TÜ eetikakomitee loa nr 254/T-6) nimega „Kroonilise alaseljavalu levimus Eesti ratsutajaskonna hulgas ning naisratsutajate alaselja funktsionaalne seisund“. Osa sealt kogutud statistikast jõudis ka minu magistritöösse, mille pealkiri oli "Alaseljavalu levimus Eesti naisratsutajate seas ning erinevused treeningharjumustes alaseljavaluga ja alaseljavaluta uuritavate" (2017; juhendaja füsioteraapia assistent, MSc, K. Medijainen). Tulenevalt kogutud andmete suurest hulgast, mida etteantud magistritöö mahu  juures poleks olnud võimalik piisava detailsusega käsitleda, otsustasin magistritöös keskenduda just alaseljavalu probleemi kaardistamisele Eesti naisratsutajate seas, jättes funktsionaalsete testimistulemuste (mis saadi füsioterapeutilise hindamise käigus) andmed magistritööst välja. 

Antud magistritöö eesmärgiks oli välja selgitada alaseljavalu levimus Eesti naisratsutajate seas ning kirjeldada  naisratsutajate treeningspetsiifikat ja –harjumusi võrrelduna alaseljavaluga ning alaseljavaluta uuritavatel.
 
Uurimismeetodikana kasutati küsitlusankeeti, mis hindas naisratsutajate alaseljavalu (esinemissagedust, tugevust ja kestust), teisi skeletilihasüsteemi kaebusi, treeningharjumusi ning – spetsiifikat ning subjektiivset hinnangut oma istakule. Koguvalimi moodustas 234 naisratsutajat, keskmise vanusega 26,5 ± 7,7, neist 64 jäi alagruppide võrdlusest välja ning vastavalt 89 ning 81 uuritavat moodustasid alaseljavaluga ning alaseljavaluta grupid.
 
Antud töö tähtsamad tulemused olid järgnevad: Eesti naisratsutajate alaseljavalu hetkelevimus oli 64,5 %, keskmine VAS skoor 2,6 palli. 48 % ratsutajatest esineb valu harva ning 1/3 esineb krooniline alaseljavalu. Alaseljavalu tugevus ei sõltu kehamassiindeksist ega treeningtundide arvust. Keskmiselt veedavad naisratsutajad sadulas 6,3 tundi, alaseljavaluga ning alaseljavaluta  ratsutajate treeningukoormuses ei esinenud erinevusi. Professionaalide alaseljavalu tugevus ja levimus on harrastusratsutajate omast kõrgem. Alaseljavaluga naisratsutajatel esineb valukaebus täisistakus ning nad eelistavad kasutada pigem poolistakut või kergendamist. Poolte alaseljavaluga naisratsutajate valukaebus suureneb treeningute ajal.  
 
Töö lühikokkuvõtteks saab öelda, et alaseljavalu on Eesti naisratsutajate levinud tervisekaebus, mis ei ole seotud kehamassiindeksi ega treeningtundide arvuga. Alaseljavalu võib treeningutega nii leeveneda kui ägeneda ning sõltuda ratsutaja treeningharjumustest – ning spetsiifikast. 

Antud töö täistekst- koos teemakohase teaduskirjanduse ülevaatega ning detailsete uurimistulemustega- on alljärgnevalt ka üles laetud. Head lugemist!
Eda Vallimäe © ​

Turvaliselt Soomes kohal!

Enne seminari käisime soomlasest ratsutamiskunsti huvilise Saija ja tema abikaasa juures õhtusöögil ning hobuseid vaatamas. 

Individuaaltreeninguid Bentiga oli nädalavahetuse peale kokku kolm, samuti oli kolm teoorialoengut. Esimeses ja teises tunnis keskendusin treeningule maa peal. Tegelesime hobuse koondamise parandamisega läbi koondpeatuse harjutuse ning traaversi. Oma teises tunnis sooritasin positiivsele tulemusele ka maatöö ja kordetamise testi. See test on hobuse ja inimese baastreeningu kontroll ehk test juhtimisvõtetest. Kindlas koreograafilises järjekorras tuleb sooritada harjutusi just nagu koolisõidus skeemi sõites, vaid selle vahega, et kõik harjutused on maa peal. Maatöö harjutused on sammus ning hobune peab demonstreerima mõlemal ratsmel ette-alla sirutatust ja kogu keha küljele painutamist, koondsammu, õlad sees ning traavers harjutust nii madalas raamis kui koondatult, küljendamist, sammupiruetti ning renversit. Lisaks koosneb test kordetamisest koos korrektsete üleminekutega kõikide  allüüride vahel (samm, samm-peatus, peatus- samm, samm-traav, traav-samm, traav-peatus, peatus-traav, traav-galopp, galopp-samm) ning hobune peab taaskord näitama head ette-alla sirutatust ning kogu keha painet, säilitama üleminekutel kindlat ringjoont, püsima juhtimisvõtete vahel ning vahetama sujuvalt suunda läbi ringjoone. Kuigi mul oli probleeme renversi sooritusega, siis läbisin ma testi! Nüüdsest on minu maatöö ja kordetamine Benti poolt kinnitatud :) See muidugi ei tähendab, et kõik oli perfektne, kaugel sellest. Testi läbimine tähendab, et suudan probleeme näha, analüüsida ning olukorda parandada. Nii nagu nimi ütleb, on see test juhtimisvõtetest, mitte perfektsusest :)

Hundu treeningute vahepeal oma jalutuskoplisse minemas. Taustal paistab osa Granasa tallikompleksist, mis on  ehitatud aktiivtalli stiilis (spetsiaalne hobuste vabapidamistall, mille eesmärgiks on pakkuda hobustele rohkem liikumist, sotsiaalset kontakti karjas ning slow-feed koresööta).

Teooria ja treeningud toimusid maneežis kella 9 hommikul kuni kl 19.30ni õhtul- see tähendas, et riietuda tuli soojalt!

Selline tore eestlaste punt (vasakult): Siim, Elerin, hobune Ursprung, mina, Marju ja Piret.

Tagasiteel koju! Mul on väga hea meel, et minu hobusele ei olnud see Soome reis sugugi nii stressirikas, kui ma ette kartsin. Hundu on varem palju reisinud, sh ka kaks pikka laevareisi, kuid pärast pikki reise on tema enesetunne alati pigem kehva olnud. Seekord oli aga lugu teistmoodi. Üks põhjustest tuleneb ehk heast ettevalmistusest ja planeeringust, kuidas tagada reisi ja seminari ajal hobuse loomupäraste vajaduste rahuldamine ning rahulikkus, teisalt tunnen, et osaliselt on see tingitud ka sellest, et läbi loomuliku hobukäsitluse treeningu on meie omavaheline suhe palju tugevam ning hobune usaldab mind rohkem. Nägin selgelt, kuidas võõras keskkonnas minu kohalolek ja tavapärased, tuttavad ja rahustavad toimingud tema stressitaset alandasid, ta oli rahulikum ja enesekindlam. Kasutasin ka massaži, et teda oma kehas paremini tundma panna. Treeningute eel ja ajal oli ta rahulik ning uudishimulik, soovis inimestega suhelda ning kuuletus tundides just nagu kodus. Seesugune seminar ei olnud talle vaimselt liiga raske, vaid just täpselt mugavustsooni piirist väljas nö kollases tsoonis. Nüüd on aga nii minul kui hobusel mõnda aega väljateenitud puhkus :)  

Eda Vallimäe © ​

Oktoobri lõpus käisin koos oma hobuse Hunduga Soomes, Helsingi lähedal Bent Branderupi treeningkliinikus.
Bent Branderup annab treeningseminari Soomes iga aasta ühe korra, neid seminare korraldab Sara Autelo, Granasa tallis Degerby lähedal. Seminr kestis kaks päeva, kohal oli ca 65 vabakuulajat ning kaheksa hobusega osalejat. Eestist oli kohal lisaks minule veel neli vabakuulajat: Elerin, Marju, Piret ja Siim. Seminarireisi blogipositus (koos rohkemate fotodega) asub SIIN.

Selle aasta teooriakonspekt sai kirja pandud lähtuvalt sellest, mis mind ennast seekord rohkem kõnetas- mis oli uus või mis pani taaskord mõtisklema. Konspektis on nii Benti tsitaate (märgistamata küll), kui ka minu tõlgendusi tema ütlustest. Kõik on kirja pandud vabatõlkes, kuid püüdes siiski läbivalt samasid eesti keelseid termineid kasutada (mõnikord üsna raske eesti keele hobusõnava piiratuse tõttu). Kes soovib pikemalt (ja paremini strkutureeritud konspekti lugeda), siis 2015 aasta treeningseminari konspekt sai kirja pandud väga detailselt ja põhjalikult- see asub samuti siin blogis, otselink asub SIIN. 

​

• Me nimetame istakut esmaseks (primaarseks) juhtimisvõtteks, sest see on ainuke juhtimisvõte, mida ei saa ära lõpetada.
• Painutades tagajala kanda või põlve, peab sama poole puus langema, mitte tõusma nagu siis kui koonduse ajal taguots „hüpleb“.
• Koondamise ajal peame tõstma hobuse rinnakorvi tema õlgade (abaluude) vahel. Kuna me istume hobuse rinnakorvil, siis me surume seda niikuinii alla- treeningu eesmärk on õpetada hobust meid kandma ja see nõuab rinnakorvi tõstmist (see kumerdab ka selga).
• Me küsime hobuse ülaliini (so tema kaela ülaosa ja selja) pikenemist sellepärast, et keha vastaspoolel (so alumisel poolel) peavad lihased lühenema. See on see viis, kuidas hobune ennast kandma hakkab.
• Hobuse kõrvad peavad sammu käies liikuma ettepoole, käe suunas. Kui nad liiguvad tahapoole, on hobune seljast nõgus.
• Saksa keeles on sõna „stellung“, mis tähendab painet. Aga kuna painutamine („bending“) on tänapäeval väga segane termin, siis ma kasutan inglise keeles väljendit „stellning“. See tähendab, et hobune on pea asetusega sissepoole ning kogu lülisammas on sinna poole painutatud- paine peab läbima kogu keha.
• Ära tööta hobuse pea mõjutamisega, vaid pane tähele, kas märguanded lähevad läbi kogu lülisamba. Kui ei lähe, siis töötad ainult pea asetusega, kuid pea on vaid lülisamba üks osa. Me peame treeningus mõjutama kogu hobuse keha.
• Ratsutamiskunst on omamoodi teekond hobuse lülisambasse J Et kui kaugele, ja kas mõlemas suunas [so tagant ette ja eest tahapoole]  toimivad minu märguanded.
• Kui hobune on treeningus oma kaelast jäik, siis tähendab see seda, et ta nõjatub oma õlgadele (surub õlgasid allapoole).  Treeningu eesmärk on teha hobuse õlgasid kergemaks, et hobune meid kannaks, mitte lihtsalt ei transpordiks.
• Tagaveerdandid annavad hobuse õlgadele suuna.
• Kui hobusel on probleeme tagujalade kanna või põlve painutamisega (et enda keha alla paremini astuda), siis õpeta hobusele nende painutamist esmalt seistes. Küsi esmalt käega jalga üles, siis järk-järgult stekiga koputades. Jälgi, et jala tõstmine oleks keha alla, mitte taga (välja) suunas.
• Probleem kaelas on probleem jalgades.
• Kui pärast harjutusest väljumist ei suuda sa hobust sisemise säärega edasi sõita (ja ümber allapoole sirutatud istmikuluu) painutada, siis ei olnud ka see eelnev harjutus hästi sooritatud.
• Sel hetkel kui hobune on mõistnud traaversit, siis kasuta seda! Kasuta läbi traaversi hobuse välimise tagujala mõjutamist, et  parandada kandevõimet (koondamist).
• See, mida teen oma istakuga, testin kätega.
• Kas käekontakt läheb hobust koondades raskemaks või kergemaks? Kui koondamine on tehtud valesti, siis läheb kontakt raskemaks.  Kontakt peab minema kergemaks, kui see nii ei ole, siis ei olnud see koondamine.
• Hobune peab hakkama astuma otse ratsaniku keharaskuse alla, mitte tõukama tagujalgu enda keha alt tahapoole välja.
• Küsi koondpeatust (raskuse viimist tagujalgadele seistes), siis kui hobuse tagujalad on võrdselt keha all.
• Kui hobuse liikumine on raske istuda (loobib), siis on selle hobuse liikumine ka tema endale raske ja ebamugav- ta ei ole tasakaalus. Tasakaalust välja ja pinges kehaga ei ole ju tore liikuda- hobune tunneb sama.
• Kui me painutame hobust läbi istaku, siis tähendab see, et sisemine istmikuluu peab langema ja me kasutame ka vajadusel säärt (alt, jalg jääb sirutatud asendisse). Kui hobune on kitsa rinnakorviga, siis ratsanik tunneb, et reis langeb rohkem sissepoole, laia rinnakorviga hobuse seljas aga rohkem allapoole.
• Kui hobuse tagujalad astuvad tema õlgade suunas, siis on hobune sirge.
• Hobuse suu (pea) peab olema asetatud sinnapoole, kuhu hobune läheb. Kui hobune liigub voldil, siis peab ta liikuma sissepoole peaasetuses (ja paindes).
• Kui ratsanikul on raske tunnetada sisemise istmikuluu langemist, siis vabasta/tõsta hoopis välimist. Me tahame, et painutamise ajal hobuse rinnakorv roteerub (pöörab) väljast sissepoole, kuid me ei taha sisemist rinnakorvi osa alla suruda (selle tulemusel kukub hobune õlaga sisse) ,vaid see langeb seetõttu, et välimine külg tõuseb.
• Ratsaniku naba peaks alati näitama liikumise suunda, so. hobuse sisemisest kõrvast veidi sissepoole.
• Ratsaniku  õlad ja hobuse õlad peavad olema samas asendis. Jälgi külgliikumisi ja spiraalistaku puhul seda ka!
• Minimalism on see, mida meistrid teevad. Algajad teevad palju asju. Enamasti teemegi oma kehaga (istakuga) liiga palju.
• Me ratsutamine on istakuga (so puusad ja kehatüvi), mitte käte ja jalgadega. Kui me sõidame vaid käte ja jalgadega, siis me reisime hobusega, mitte ei ratsuta.
• Kõikide harjutuste ja asendite kvaliteeti saab testida vastupidisega, näiteks kui sa ei suuda minna koondusest otse ette-alla asendisse või traaversist õlad sees asendisse, siis on see treeningu kvaliteedi probleem.
• Kui treening näib lihtne, siis on see võib-olla kunst. Kui treening näib raske, siis on see ilmselt sport. Ja kui see näib lihtne, siis võib kindel olla, et seda oli väga raske saavutada.
• See, mida ratsanik tunneb oma kätes, ei suutnud ta mõjutada hobuse tagajalgades.
• Kui hobune saaks mõtisleda, siis mida ta arvaks minu istakust? Kas talla kiidaks seda?
• Kui hobune saaks mõtiskleda, siis mida ta arvaks minust kui tema õpetajast?
• Hobuse ja inimese vahel ei ole loomulikku suhtlemiskeelt. Lammas ja hunt ei suhtle omavahel looduses. Me peame looma ja õpetama- esmalt endale ja siis hobusele- seda suhtlemiskeelt.
• Õpetada hobusele, kuidas inimese juures õppida- see on meie raskeim ülesanne.
• Muuda on õpetamisstiil hobusele sobivaks.
• Kas ratsanik suudab õpetada hobusele jalgade andmist? Kui ei suuda, siis unusta traaversi õpetamine.
• Isegi õpetades hobusele, kuidas hästi oma jalgu anda, peab meil olema teadmisi sellest, kuidas hobune õpib, kuidas ta inimest näeb (suhtub), kuidas liiguvad jäsemete liigesed (mis suundades) jms.
• Küsi tagujalgu alati esmalt keha alla, mitte kohe taha poole, sest viimane on hobuse jaoks ebaloomulik liigeste liikumise suund.
• Sa ei saa õpetada midagi, mida sa ise ei oska teha.
• Õpi ise kõigepealt seda, mida sa soovid õpetada.
• Meie esimene hobune on alati projekt, mis läheb veidi (või rohkem) aia taha. Meil ei ole alguses vaja perfektset (ja kallist või suurepärase sugupuuga) hobust, et temaga koos õppida. Meie esimene hobune kannatab alati kõige rohkem, sest me alles õpime, kuidas saada hobuste õpetajaks. Kui aga järgnevate hobustega on samad probleemid, siis ei õppinud me esimesel ringil  midagi. Kui meie esimene hobune on kallis ja uhke, siis me lihtsalt maksame (maksime) rohkem, et seda hobust ära rikkuda. Sest me alati rikume enda vigadega oma hobuseid.
• Häid ratsutamisstiile on palju. See ei pea olema akadeemiline ratsutamiskunst. Häid ratsanike on igas ratsutamisstiilis, nagu on ka halbasid. Ratsutamiskunsti saab ka väga halvasti teha- stiil ei enneta halba treenimist.
• Otsi häid treenereid ja õpi nendelt.
• On täiesti mõtetu käia ringi (ka sotsiaalmeedias) ning rääkida seda, mis meile ei meeldi, selle asemel, et rääkida sellest, mis meile meeldib ja mis on hea.
• Kõige raskem juhtimisvõte on järeleandmine...
• Iga harjutuse eesmärk on descente de mains (pr keeles).  See tähendab, et hobune sooritab harjutust ilma käekontaktita, ainult istakust.
• Descente de jambes tähendab pr. keeles ilma sääreta, ainult istakust.
• Ratsmega mõjutan hobuse õlgasid, käega mõjutan hobuse suud (peasetust). De la Guerinere selgitab seda oma raamatus, kuid vanasti teadsid ratsanikud seda, tänapäeval aga enam mitte.
• Ratsutades: käsi küsib pea asetust, kuid ratsmega liigutan hobuse õlgasid sisse- või väljapoole ehk annan hobusele suuna.  Hobuse õlad määravad tema liikumise suuna, mitte tema pea. Keera õlad liikumise suunda- juhtides õlgu, juhime hobust. Mitte juhtides pead.
• Squire test on ratsaniku istaku test. See tähendab, et igas harjutuses on vähemalt mõni selline hetk, kus teisejärgulised märguanded (ratse, käsi, stekk, säär) on minimaalsed, so hobune sooritab harjutust läbi istaku. Squire tase on tegelikult enamusele hobustele saavutatav, kuid mitte iga ratsanik ei saavuta oma istakuga seda taset.
• Amatöör ei tähenda ratsaniku, kes ei tea, mida ta teeb, vaid see tähendab ratsanikku, kes teeb seda, mida ta armastab. Amatöör tuleb ladina keelsest sõnast amator- armastaja, armuke ja amare- armastama.
• Akadeemiline ratsutamiskunst ei ole religioon. Ratsutamiskunstis on kindlad põhimõtted, kuid ei ole alati A-B-C samme, kuidas me peaksime neid ellu viima. Meetodid (harjutused) nende põhimõtete ellu viimiseks tuleb valida vastavalt hobusele ja inimesele.
• Biomehhaaniliselt on traavis kergendamise mõte selles, et siis kui ratsanik toob oma ülakeha ettepoole, astub hobune oma sisemise tagumise jalaga edasi (nn välimisel esimesel jalal kergendamine, sest samaaegselt tõuseb ka see jalg) ning ettepoole viidud raskuskese on see, millele peab hobune järgnema. Selleks peab aga hobune olema õppinud ratsaniku raskuskeset järgima ning ettepoole kallutatud ülakeha puhul astuma rohkem pikemalt (ette-alla raamis) oma keha alla. Muidugi on kergendamine hea ka ratsaniku (ja hobuse) selja kaitseks, sest kui me ei suuda täisistakut korrektselt istuda, siis on parem, kui me ei istu seda väga palju.
• Kui hobune järgib mu istakut, siis vajan ma oma käsi minimaalselt. Koondpeatus on suurepärane vahend, et õpetada tunnetama oma keharaskuse ja juhtimisvõtete mõju hobuse keha vormimisel.
• Selle asemel, et juhtimisvõtteid suurendada, kui hobune ei reageeri, proovi teha hoopis vastupidist ning siis uuesti üleminek esimesse harjutusse. See parandab alati hobuse reageerimist.
• Õlad sees harjutuses peab ka ratsanik oma õlgasid veidi sissepoole keerama.
• Kui hobune ei ole tasakaalus, ei saa ta lõdvestuda.
• Kui me tunneme vastuhakku, siis see tähendab, et kuskil on pinge. Püüa aru saada, kust see tuleb. Sa ei pea üldse vastuhakkamisega tegelema.
• Alusta oma istaku ja hobuse tunnetamisega seistes ja sammus, kasutades selleks koondpeatust. Küsi hobusel liikuda ette-alla õlad sees suunal ning siis koondamist traaversi suunal.
• Kui hobune pöörab oma pead  (tilting) selle asemel, et asetada pea sissepoole paindesse, siis on see märk sellest, et tema rinnakorv ja välimine õlg on langenud alla.
• Suured sadulate põlvepadjad takistavad meil iseseisva ja hea istaku omandamist. 
• Hobuse pea on sümptom. Sina näed seda probleemi ja rahvas näeb ning sellepärast soovid sa seda peita. Aga las see olla ilmselge, et meil on see probleem- siis me saame sellega tegelema hakata. 

​Tsitaat pärineb ratsutamismeister Egon von Neindorffilt (1923-2004), kes antud videos juhendab oma õpilast ratsatunnis. Treening leiab aset Egoni poolt asutatud Ratsutamisinstituudis Karlsruhe linnas, Saksamaal.

Info hobuse, ratsaniku ja aastaarvu  kohta on minul teadmata. Treening toimub ajaloolises 1904. aastal ehitatud ratsutamismaneežis. Neindoffi poolt asutatud tall asub siiani Karlsruhe ajaloolises linnaosas, kus tegutseb ratsakool ning 1991. aastal Egoni enda poolt loodud sihtasutus (Egon von Neindoff Stiftung), mille eesmärk on säilitada klassikalist koolisõitu kuni Kõrgema Kooli tasemeni. Neindoffi õpetajateks oli tema enda isa ning hiljem Alois Podhajsky, Otto Lörke, Felix Bürkner jt. Ka ratsutamismeister Bent Branderupi üheks suurimaks õpetajaks on olnud samuti just Egon von Neindorff, viimane on ka Akadeemilise Ratsutamiskunsti Rüütelkonna grandmeister.

Seesugune ratsutamistreening võib paljudele (tänapäeva ratsakooli tundidega harjunud) inimestele tunduda veidi võõras. Enda silma treenimiseks  otsustasin koostada tagasihoidliku analüüsi antud video põhjal.

Video on hea praktiline näide klassikalise koolisõidu printsiipidest kesktasemel. Toon välja suurimad erinevused moodsa ratsakooliga võrreldes, lisaks tõlkisin ära mõned peamised juhised (tsitaadid) eesti keelde.
​

• Ratsaniku istak. Tasub tähele panna kui sirutatult ning tasakaalus ratsanik istub. Puudub silmaga nähtav  liigne istakuga edasisõitmine (puusa tahapoole, enda alla tõmbamine) või tahapoole nõjatumine (toolistak, õlgade viimine puusadest tahapoole). Neindoffi instruktsioon: „Ülakeha ettepoole- sa jääd liikumisest maha“, „Pane tähele, et Sa sügaval [sirutatult] istuksid!“, „Tunneta hobuse tagumiste jalgade astumist“, „Põlved sügavamale sadulasse.“

• Hobuse painutamine ratsaniku sisemise istmikuluu (ja sääre) abil. Neindoffi instruktsioon : „Sisemine puus rohkem ettepoole“, „Keera enda keha liikumisse: parem puus ettepoole, vasak tahapoole“, „Lase sisemisel tagujalal astuda keha alla“, „Võta tagasi [st poolpeatus, allapoole allüürile] tunnetusega.“

 
Puusade ja õlgade asetsus põhineb nn „spiraalistaku“ põhimõttel, mida tuleb rakendada kaarliikumistel (ning ka külgliikumistel): ratsaniku puusad peavad olema paralleelsed hobuse puusadega, ratsaniku õlad aga hobuse õlgadega. Kui hobune liigub painutatult (või ringjoonel), siis peab tema sisemine puus olema ettepoole asetatud, et sisemine tagujalg saaks keha alla tugevamalt astuda. Selleks, et painutusasend võimalik oleks, peab hobune sisemise õla sissepoole tooma (välimist õlajoont pikendama). Seda liigumist julgustab ka ratsanik oma istakuga: sisemine, ettepoole toodud puus (ja säär) on see, mille ümber hobune ennast painutab, samal ajal peab ratsanik oma sisemist õlga tagapoole pöörama (roteerima).

• Käte (ratsmete kasutamine) hobuse mõjutamiseks. Käte kasutamine on tõesti peaaegu nähtamatu, hobune on suust pehme, ei ole närviline ega üleliia süljega vahutav. Hobuse peaasend on verikaalis või vertikaali ees. Hobune pürgib ratsme poole, mitte ei ole ratsme taga! Neindoffi instruktsioone on videoklipis vist käte kohta kõige rohkem. Ta ütleb:   „Käed rohkem rahulikumaks.“, „Ratsmed ühte kätte ning hobune peab tööraamis püsima.“, „Kerge, sundimatu (pigevaba) käekontakt.“, „Anna sisemist ratset järele.“, „Võta paine ja anna järele.“, „Käsi peab olema järeleandlik.“, „Käsi rahulikumaks!“ (korduvalt!)

• Tempo. Läbi selja või läbi tagujalgade töötamisel ei ole otsest seost kiirusega. Kiirema tempoga pigem (eriti treenimata, tasakaalust väljas) hobune kaotab läbi selja õõtsumise. Hobune peab edasi liikuma (pürgima), kuid mitte nii, et tagujalad rohkem tõukavad, vaid vaja on kandmist ja keha alla asutmist. Ratsutamiskunsti treeningus ei ole kiiretel, äkilistel liigutustel kohta.  

Veel mõned head tsitaadid videost:

• "Mõtle alati ettevalmistusele."
• "Küljendamises on kõige tähtsam edasi, mitte küljele."
• Korduvalt veel "Anna järele!" ja "Käsi rahulikumaks!" 

 
Seesugune ratsutamine keskendub istakule, et läbi ratsaniku muutmise hobuse liikumist muuta. Hobune ei ole milleski süüdi- ta saab teha vaid nii palju, kui ratsanik laseb, oskab, küsib.  

Ja muidugi trenni lõpus- „Täna hobust!“. Kuid tasub mõelda, et seesuguses treeningus on pidevalt ka läbi istaku tänamise (järeleandmine, tasakaalus istumine) hetki  ;) 


Eda Vallimäe ​ ©

Kuna üha enam koguvad populaarsust lambanahast valmistatud „sadulad“ ning minu käest on mitmeid kordi nende kohta arvamust küsitud, siis otsustasin koostada väikese arvustuse. Tegemist on minu isikliku arvamusega, mis põhineb enda praktilisel kogemusel ning ratsutamispatju kasutatavate treenerite soovitustel. 

Alustame algusest- seesugused sadulad on tegelikult ratsutamispadjad. Neid nimetatakse tihti ka raamita sadulateks, kuid see ei ole õige, sest põhimõtteliselt on tegemist siiski vaid valtrapiga, mis on mitmekordse karvaga kaunistatud :) 

Lambanahast ratsutamispadjad on pärit Saksamaalt, kus nende nimeks on „lammfellsattel“ (kui keegi soovib guugeldada). Need on tavaliste ratsutamispatjade („reitpad“) veidi uhkemad järeltulijad ning ratsutamispadjad on olnud edukalt kasutuses loomuliku hobukäsitluse ja ratsutamiskunsti viljelejate hulgas. Üldjoontes koosnevad lambanahast ratsutamispadjad kahekordsest lambanahast (karvane külg on nii hobuse selja kui ratsaniku tagumiku vastas), tugevast valtrapist ning „paneelidest“, mis moodustavad polstri kahele poole hobuse lülisammast. Paneele padja alumisel küljel ei tohi sassi ajada tugedega ratsaniku ees ja taga, mida nimetatakse galeriideks ning mille eesmärgiks on ratsaniku istakut veidi toestada. Nende sees on pehme svammitaoline materjal.
​
Mina ise olen kasutanud Christ firma ratsutamispatju aastast 2012. Esimese mudeli nimi oli Christ „Premium Plus“ ning teine Christ „Iberica“. Minu enda hobune Ursprung on olnud alates 2012 aastast pea 100%  ratsutamistreeningutes vaid ratsutamispadjaga.

Miks otsustasin ratsutamispatja proovida? Selleks oli mitu põhjust:

• Minu hobusel (tollal 5 aaastane) seondus sadulate ning sadulavöödega negatiivseid reaktsioone, mida lootsin välja treenida just midagi „pehmemat“ kasutades.
• Oli raske leida sadulat, mis sobiks nii minule kui minu hobusele. Vastaks minu ootustele istuda hobusele võimalikult lähedal, et tema liikumist paremini tunnetada, võimaldaks istuda korrektses klaasikalises ratsastusistakus (ei sunniks mu jalgu liiga ette näiteks), oleks võimalikult väikese kaaluga, sobituks hobuse alles kasvava ja areneva seljaga ning oleks rahakotile sobilik. Sellist sadulat oli tollel hetkel väga raske leida. 
• Saksamaal praktikal olles ning seminaridel käies, nägin oma tuttvaid just neid ratsutamispatju kasutamas- nad olid äärmiselt rahul!

Kes valmistab lambanahast ratsutamispatju? Kvaliteetsemaid lambanahast ratsutamispatju müüvad näiteks firmad nimega Mattes, Christ ja Grandeur (kõik Saksamaal). Nende firmade mudelitel (va Christ firma mõned odavamad mudelid nagu „Premium“) on padja sees olevates taskutes polstermaterjalid  (ja/või neid on võimalik lisada).  Patja ostes tasub tähele panna, et nii mõnegi firma - sealhulgas ka Eestis edasimüüdavate ratsutamispatjade- patjadel need taskud puuduvad ning ratsutamispadi koosneb vaid puhvis lambanahast ning valtrapist. 

Kas lambanahast ratsutamispadjaga ratsutamine on sobilik igale ratsanikule ja igale hobusele?
Otseloomulikult oleneb kõik meie ratsutamise eesmärkidest ning treeningute põhimõtetest, kuid lühidalt öeldes ei ole ratsutamispadi kindlasti sobilik kõikidele ratsutajatele. Sellel on mitmeid põhjuseid. 
Ratsutamispadjaga ratsutamine ei ole sama, mis sadulaga ratsutamine- põhimõtteliselt toimub ratsutamine nagu ilma sadulata. Ja see ei ole lihtne. Lambanahast ratsutamispadi ei anna ratsanikule seesugust tuge ja toetust ning ei jaota ratsaniku keharaskust nagu tavaline raamiga sadul (või isegi raamita sadul). Ratsutamispadjaga ratsutamine ei ole seepärast parim valik algajatele ja pühapäevaratsutajatele, samuti suurema kehakaaluga ratsutajatele.
Ratsutamispadjaga ratstutamine on väga hea valik sellele ratsanikule, kes soovib oma istakut arendada, rohkem hobuse liikumist tunnetada ning hobust läbi oma istaku juhtima õppida. 

Kas ratsutamispadjaga saab hobust ratsastada?
Jah! Samas sõltub kõik meie meetoditest ja eesmärkidest. Allajärgnevalt minu enda hobune vasakul 5 aastasena ning paremal 9 aastasena. Treeninguteks on vahepeal kasutatud vaid ratsutamispatja nii maneežis kui maastikul ratsutades. Ratsutamispadja kasutamine hobuse ratsastamisel ei ole lihtne ülessanne, üsna vastupidi, sest see seab suuremad nõudmised meie enda istakule. 
Välismaal on palju harrastajaid ja treenereid, kes sõidavad Kõrgema Kooli tasemel ainult ratsutamispatja kasutades (ning on ka hobused sellele taseme treeninud vaid ratsutamispatja kasutades).

​
Kas lambanahast ratsutamispatja võib kasutada koos jalustega? Kas sellega saab hüpata ja poolistakut  sõita?
Siinkohal treenerite arvamused lahknevad, kuid suurem enamus ei soovita jaluseid kasutada. Esiteks on jaluste kasutamine turvarisk hobuse seljast kukkumisel, sest jaluserihmade kinnitusrõngad on kinnised  ning suure tõmbe peale ei tule jalus koos rihmaga ratsutamispadja küljest ära (nagu see juhtub tavalise sadula puhul). Seetõttu tuleks jaluste kasutamisel kasutada vaid turvajaluseid.
Minu isiklik arvamus on see, et ratsutamispatja ei tohiks kasutada järjepidevalt koos jalustega, sest seesugusel padjal puudub stabiilne põhi (raam), mis keharaskust hobuse seljal jaotaks. Spetsiaalsete sadula alla käivate koormusjaotusemattide abil on tehtud uuringuid, mis on leidnud, et ratsutamispatjade jaluserihmade kinnitused tekitavad selgeid ülekoormuspunkte hobuse seljal. Need kohad tekivad intensiivsemalt, kui ratsanik ei istu tasakaalus (st istub toolistakus või tema puusad ei liigu hobuse seljaga sünkroonis kaasa) või kui ratsaniku kehakaal on kõrgem (kaal alates ca 70kg). Selge on see, et  aeg-ajalt jaluste kasutamine kergendamiseks/poolistakuks ei oma suurt negatiivset efekti (olen seda ka oma hobusega testinud), kuid tavapäraseid 1h ratsutamistreeninguid ei tohi selliste ratsutamispatjadega läbi viia. Lühiajaliselt jalustele toetumine ei ole hobuse selja jaoks probleem ning jaluseid kasutades saab kergendada, võtta poolistak ning ka hüpata, kuid see padi ei ole selleks siiski mõeldud.  Huvi korral on ratsutamispadjaga turvaline hakata harjutama siis, kui me ei vaja jaluseid üheski allüüris, et tasakaalus püsida. 

Kas ma ise soovin jääda kasutama ainult ratsutamispatja? Kas olen rahul?
Kindlasti olen ma rahul- muidu poleks ma viimased neli aastat Ursprungil seda patja kasutanud ning sellel aastal ka uut mudelit ostnud. Ilmselgelt ei saa kiita siinkohal vaid ratsutamispatja, kuid Ursprungil ei ole enam mingisugust negatiivset emotsiooni saduldamise, sadulavöö, sadulasse istumisega jms. 
Kas ma soovin ka tulevikus ainult ratsutamispatja kasutada? Tegelikult ei. Kindlasti soovin tulevikus kasutada ka nahksadulat, olen otsimas ja kaalumas (mitte küll väga aktiivselt) parimat varianti paindliku raamiga ning nahksaamiga sadulate vahel. Ratsutamispadi on minu jaoks ka edaspidi asendamatu tööriist ratsatustreeningutel ning see on aidanud mul arendada ja tajuda oma istakut ilmselt kordades rohkem kui vaid sadulat kasutades. Kuid lühidalt öeldes on minu jaoks ratsutamispadja kasutamine olnud selgelt enda elu veidi raskemaks tegemine- ratsutamispadjaga istaku arendamisel ei saa oma probleemidest mööda vaadata, nendega peab tegelema hakkama, sest puudub tugeva raamiga sadul, mis minu istakuvigu (olgu see siis stabiilsus, tasakaal, liikuvus, juhtimisvõtete andmine jne) peidaks ja leevendaks. 

Kokkuvõtteks?
Lõppude lõpuks on kõik suhteline: istakut saab hästi arendada ka raamiga nahksadulas ning hobuse selja võib haigeks sõita ka raamiga sadulaga. Ratsutamispadi on lihtsalt vaid taas üks tükk varustust - loeb see, mismoodi me seda kasutame. Nothing will work unless you do! :)

Eda Vallimäe ©

Kordetamise mõte ei ole hobuse jooksutamine. Selleks peab hobune saama karjas vabalt teiste hobustega piisavalt igapäevaselt liikuda. Kordetamise mõte on õpetada hobusele, kuidas liikuda ringjoonel tasakaalus. Tasakaalus liikumine vajab esmalt rahulikku tempot ning madalat allüüri, sest vead sammus on ka vead traavis ning galopis. Selleks, et liikuda tasakaalus, peab hobune alati võtma liikumise trajektoori kuju. Kordetamise puhul tähendab see volti ehk painutama end kogu kehast sissepoole suunas nõgusaks. Siit alates läheb asi aga keeruliseks: ilmsiks tuleb hobuse loomupärane kehapoolte ja erinevate kehaosade (nagu kael ja tagaveerandid) elastsus, tagujalgade erinev tõukejõud, tendents liikuda raskusega esiotsal jne. Selleks, et hobune saaks oma kehas võimalikult tasakaalukaks ja tugevaks, et ka meid kergusega oma seljas kanda, peab treeninguga seesuguseid asümmeetriaid vähendama. Hobune peab õppima enda kogu keha painutama ning liikumisenergiat läbi selja pea poole edasi andma. Seesugune liikumise voolavus hobuse keha sees on taga- ja esiotsa ühendatus. Kordetamisel õpib hobune inimese kehakeele märguandeid kuulama, oma ülaliini (selga ning kaela ülemist osa) ette-alla suunas sirutama, samuti ka kõiki teisejärgulisi juhtimisvõtteid (nagu ratsme-, steki- ja häälmärguanded), mida ratsanik kasutab hiljem ka sadulas, et kinnistada istaku (kui esmase juhtimisvõtte) märguandeid. Ratsutamiskunsti treeningus ei kasutata kordetamisel hobuse pead fikseerivaid abiratsmeid.

Foto: www.bitless-art-of-riding.com ja erakogu

​Esmalt peab hobune mulle järgnema (to follow), alles siis saan ma hakata teda juhtima (to lead).

Ära küsi liiga vara hobust enda kõrvale talutamise asendisse (to a leading position), ta peab enne sulle järgnema sinu taga käies.

Alusta maatöö harjutustest, kus hobune peab järgnema, hoidma distantsi, peatuma ja taandama. Ta õpib lugema inimese kehakeelt, seda tähele panema, ning enda keha sellele vastavalt muutma. Kui vaja, siis korrigeerin (küsin teda edasi tulema koos minuga, taandan kui tuleb otsa).

Hobune liigub, kui mina liigun ja seisab, kui mina seisan.

Kui sa annad (maatööd) tehes hobusele märguandeid, siis märguande lõpetades too käed (õlavarred) oma keha lähedale tagasi  neutraalsesse asendisse.

Maa peal on hobusel kolm erinevat liikumise asendit:

• (selja taga) järgnemine (following)
• talutamine (leading)
• ringliikumine (circle)

Inimese kätel on kaks rolli: otsene käsi (direct hand) ja kaudne käsi (indirect hand). Otsene käsi mõjutab pead, kaudne käsi õlgasid + korrigeerib asendit. [eesti keeles võiks ehk kaudset kätt nimetadagi „korrigeerivaks käeks“]

Kui hobune järgneb mulle selja taga, siis hoidan 180* vaadet hobuse poole.

Oota hobuse reageering ära- ära lisa enne märguannet juurde. Liiga kiire reageerimine on ärevus- sa ei taha tegelikult seda oma hobusesse.

Ole oma keha keskmes: raskuskese on vaagnas, mitte oma peas.

Hobukäsitluse juures on kõige tähtsam taju- teadvustada enda ja hobuse keha.

Hobuse pea peab olema inimese poole.

Hobusele peab õpetama, et ta seisaks paigal, et ta ei tohi liikuda. Kui sa suudad seda teha, siis hakkavad nad ka paremini liikuma.

Minu käte (nööri) ja hobuse vahel peab alati olema pehmus, kergus. Kui ma olen oma kehas tasakaalus (raskuskese vaagnas) ning tähelepanuga käesolevas hetkes, siis on mu kontakt pehmem.

Kasuta ka visuaalseid märguandeid, enne füüsilisi. Ka hääl on osa kehakeelest, mida kasutada enne füüsilist kontakti.

Õpeta hobust liikuma siis, kui tema kehas on endorfiinid, mitte siis, kui seal on adrenaliin. See tähendab: küsi liikumist siis, kui hobune ei ole ärev/hirmul, vaid siis kui ta on rahulik.

Kui hobusel on ekstra halb komme (probleemkäitumine), siis peab keegi seda talle selgelt ütlema, et see ei ole aksepteeritav. Kui hobusel on mingil põhjusel tekkinud komme- ja see tavaliselt kehva hobukäsitluse tagajärg- käest ära tõmmata, inimesele otsa joosta jms, siis tuleb hobusele öelda, et ta ei tohi niimoodi käituda. Ja see võib olla kõrvaltvaatajale karm. Aga selles korrigeerimises ei ole emotsiooni ega vägivalda. Järgmisel hetkel jätkan ma hobuse suunamist ja mõjutamist läbi kergete ja tunnetuslike märguannete- mitte kunagi ära pane viha sinna korrigeerimisse sisse. Sa tahad, et hobune sind usaldaks, reageeriks väikestele märguannetele, siis ole talle eeskuju!

Treeningutel on struktuur ja me teame, et sedamoodi tegutsedes kõik toimib. Kuid- kes tegelikult seda kasutab: see on inimene, indiviid. Asi ei ole stuktuuris või tehnikas, vaid selles inimeses, kes seda kasutab. Mõnikord oleme me oma peas nii kinni, et me ei näe enam probleemi oma nina ees.

Suhtlemine püüab anda kahe indiviidi vahel olevatele signaalidele tähenduse.

Alati nii pehmelt kui võimalik, kuid nii rangelt kui vajalik. Kui sul on vaja käitumist korrigeerida, siis ära tee seda tundega, et ma tegelikult ei taha seda teha.

Kui hobune on ärev või hirmul, siis kasuta talutamisel järgnemise (to follow) tehnikat, mitte käekõrval käimist. Hobune peab sel juhul järgima inimese tempot, lubama oma pead mõjutada.  Selle tehnika kasutamine üks võti lõdvestuseks.

Kasuta oma nööri otsa (millel on lapats) nagu hobused kasutavad oma saba üksteise käitumist korrigeerides.

Hobune peab hakkama enda käitumist ja asendeid tähele panema.

Pane tähele ruumi enda ümber: intiimne, personaalne, sotsiaalne ja avalik. Ära unusta seda ruumi ka hobusega tegeledes.

Kui hobusega puudub ühendatus, siis on väga raske teha kõike muud [harjutusi].

Tagurdamine mõjub hobusele käitumist korrigeerivalt. Alati küsi esmalt käte/sõrmedega, siis alles nööriga. Kasuta nööri otsa (lapatsit) nagu hobused kasutavad saba (küljelt küljele).

Hobune peab liikuma minuga samas tempos, kui ei liigu, siis korrigeerin.

Kui hobune oskab inimest järgida, siis järgmisena küsin õlgade asendi muutmist. Õlgade liigutamist küljele küsin enne kui tagumiku küljele liigutamist.

Hobune peab seisma seinaga paralleelselt.

Kui su istak on juba alguses hobust koondav, siis kuidas sa küsid koondust?

Täisistakul on kolm varianti:

• kerge istak, mil suurem osa raskust jääb reitele, vähem istmikuluudele
• keskasendis tasakaalus istak, mil raskus on nii istmikuluudel kui reitel
• Koondistak, mil rohkem raskust on istmikuluudel, vähem reitel

Mõnikord peame keskenduma rohkem hobuse meelele, mõnikord tema kehale ning mõnikord ei ole ole võimalik neid eraldada. Mõnikord kaotame me hobuse liikumise kvaliteeti, kui me keskendume tema meelele ja omavahelisele suhtele ning mõnikord me kaotame veidi hobuse meelt, kui me keskendume tema liikumise tasakaalule.

Hobune ei tohiks kunagi käele (so kontaktile) vastu tõmmata.

Kui sa oled maa peal, siis sa pea vaatama tagujalgu- sa tunnetad neid oma käekontaktis.

Küsi taandamist, et saada hobuse tagujalgu rohkem enda keha alla astuma. Kuid pane tähele, et hobune tagurdaks otse!

Ratsaniku puusad liiguvad üles-alla sammus ja traavis. Kui ratsaniku puus langeb, langeb ka sama poole jalg. See tähendab,e t see jalg läheb vastu hobust ning siis on õige hetk hobust selle jalaga edasi sõita, sest ka siis sama poole tagajalg astub edasi. Sammus sõidan hobust edasi vahelduvate säärtega, mitte mõlemad sääred korraga. Jalg on hobuse vastas siseküljega, mitte tagaküljega.

Hobune peaks painutama ümber ratsaniku sääre + ratsaniku ülakeha pööramise [rotatsiooni sissepoole]. Seda nii seistes, sammus, traavis kui galopis ning samuti kõigis harjutustes. Ratse tuleb appi, kui hobune vajab korrektsiooni.

Hobuse seljas istumine ei ole nagu diivani peal lõdvestunult lebamine- see on aktiivne kehahoid!

Treeni hobust tagurdama kolme erineva märguande peale: ratse/nöör, hääl, kehakeel.

Kui hobune läheb käekontaktile vastu, siis ära võta survet pidevaks, vaid alati annan-võtan intervalliga, et käsi püsiks järelandlik. Siis annab ka hobune järgi.

Taandamiseks too keharaskus rohkem reitele ning pane sääred peale, ratse ei lase edasi. Koondamiseks too rohkem raskust istmikuluudele, sääred peale, ratse ei lase edasi.  Esimesel juhul on hobusel ruumi, et taandada, teisel juhul peab ta „istuma“ oma tagujalgele ning neid allapoole painutama.

Selleks, et treenida hobust, peame arenema inimesena.

On olemas hobuseinimesed ja inimesed hobustega.

Enne kui õpetad hobust liikuma, õpeta teda seisma.

Sadulasse istumine ei ole ratsutamine, see on ootamine. Hobune peab ootama! See õpetab talle kannatlikkust.

Kõik märguanded peaksid olema pehmed. Isegi kui märguanne on suur, siis jääb ta siiski pehmeks. Ära pane negatiivset emotsiooni sinna sisse.

Kõik põhineb tunnetusel ja kogemusel.

Selleks, et hobust liikumise ajal premeerida, kasuta nautraalset kehaasendit ja häält. Ära jää oma kehaga märguandeid hoidma, taasta neutraalne asend nii kiiresti kui võimalik.
​
Harjutuse edukus sõltub ettevalmistusest.

Foto: www.bitless-art-of-riding.com

Selle aasta kevadel käisin ma Belgias ning veetsin õppenädala treener Jossy Reynvoet tallis. Jossy on professionaalne treener (ja endine sepp-rautaja), kes õpetab hobuseid ja inimesi , kasutades loomuliku hobukäsitluse ja suulistevaba ratsutamiskunsti põhimõtteid.

Tema kodu- ja Facebooki lehte illustreerivad inspireerivad pildid koolisõidu treeningust ilma suuliseta- hobused sooritamas koondatud harjutusi ja lõdvestatust, korrektse liikumisega ning ilma sunnita, inimesed istumas hobuste seljas tasakaalus (ning vaid ratsutamispatja kasutades). Liikumine on vaba ja voolav, väljendades juhtimisvõtete kergust ja inimeste taktitunnet.  Kuidas seda saavutada?- see küsimus tekkis minulgi :) 

Jossy juures veetsin ma kokku seitse päeva: selle aja sisse jäid minu treeningtunnid tema hobustega, võimalus vaadata Jossy treeninguid enda hobustega ja treeningusse toodud hobustega ning kuulata ja õppida teiste õpilaste treeningutest. Lisaks jäi selle nädala sisse ka Rootsist pärit treeneri Hanna Engströmi treeninseminar ( teooriakonspekt selle kohta asub SIIN) ning võimalus näha ja arutleda Jossyga ka rauavaba kabjahoolduse (barefoot trimming) teemal.

Miks ma alles nüüd- paar kuud hiljem- sellest räägin ning materjale avaldan? Sellepärast, et seal nähtud ja õpitud asjade seedimine- proovimine  on aega just nii kaua võtnudki :)
Jossy oskas tuua mu tähelepanu istakuprobleemidele (eluaegne õpe!!!) ning seal õpitud hobukäsitluse võtted on mind aidanud just hobuste probleemkäitumise mõistmisel ning seda just hetkel ratsastusse toodud eriti kartliku hobuse õpetamisel. 

Seal õpitu teooriakonspekt on samuti avalikult saadaval ning leitav SIIT.

Jossy on äärmiselt sümpaatne ning pühendunud treener, kes jagab oma teadmisi ja oskusi kõigiga, kes on sellest huvitatud. Selleks, et hobukäsitluse ja ratsutamiskunsti treeningut ka Eestis rohkem tutvustada, nõustus Jossy tegema minuga live intervjuu. Minu õppenädala viimasel päeval istusime me maha nende kodu aias ning Jossy rääkis mulle oma loo...

​Jossy, alustame algusest: miks sa hakkasid hobustega tegelema?
Kui ma olin laps, oli mu isa hobuseparsnik: ta ostis ja müüs ponisid. Tema suhtumine hobustesse oli aga teistsugune, sest meil oli tervelt 45 aastat vanusevahet. Mulle meeldis lapsena hobustega suhelda- mitte neid treenida- kuid mu isa heitis mulle tihti ette, kuidas ma ei tohiks sedamoodi hobustega olla või tegin ma pidevalt midagi valesti. Mina ja teised poisid tegelesime tihti hobustega ilma sadula ja valjasteta, kasutades vaid nööri. Kui mu isa oli kodust ära, siis me läksime ponidega metsa ratsutama, mängisime indiaanlaseid ning kõigil oli tore. Aga see muutus, kui sain teismeliseks. Ma hakkasin märkama ratsaspordi maailma sära: uhked ja kallid hobused, päikese käes helkivad suulised ja sadulad ning pikad ratsasaapad, kaunistatud hobusetekid ja võimsad hobuseveo autod. Ma tahtsin saada osaks sellest raha valitsetud säravast maailmast. Ma hakkasin sõitma sadula ja suulisega ning võtsin sportlastelt treeningtunde, et õppida koolisõitu ja hüppamist. Lisaks läksin kooli, et saada rautajaks. Kuskil sügaval sees oli mul aga tunnetus nende ponide järgi, kellel polnud säravat varustust ega uhket liikumist, kuid kes olid rahulikud, turvalised ning kellega ei olnud kunagi probleemi.  
Muutused said alguse paarist erilisest hobusest minu eluteel. Nimelt, ostsin ma oma naisele ühe hobuse, kellel oli väga hea hüppevõime ning kes oli näiliselt justkui igatpidi korras. Saabununa uude koju, läks see hobune aga sõnaotseses mõttes hulluks: ta oli agressiivne, hammustas ja lõi. Me jõudsime arusaamisele, et endised omanikud andsid midagi sellele hobusele, et teda rahustada. Ma läksin tagasi müüja juurde ning ütlesin, et see ei ole see hobune. Müüa oli nõus küll hobuse tagasi võtma, kuid ma oleks kaotanud väga palju raha... otsustasin, et ma hakkan selle hobuse probleemidega ise tegelema. Ma võtsin kogu varustuse ära, lõpetasin ratsutamistreeningud ning vaikselt hakkas meie vahele tulema omavaheline side. Mõne aja pärast sain ma temaga ka ilma suuliseta ratsutada ning asjad hakkasid ühe paremaks minema. Samal ajal töötasin ma rautajana, ratsastasin teiste inimese hobuseid ning võistlesin takistussõidus. Kasutades suulist otseloomulikult. Aga selle hobuse tõttu hakkasid mu silmad avanema. Muidugi, tasub ära manida, et keegi ei olnud huvitatud sellest, mis me tegime. See oli tõeline dilemma, ma jooksin nagu vastu seina. Mulle öeldi, et ma olen hull. [Naerab] Aga sellest hallist märast  sai väga hea takistussõidu hobune. Me  ei saanud küll tegelikult võistelda, sest mulle öeldi pidevalt: sa võid hüpata palju tahad, kuid mitte võistlustel! Sain sõita ainult madalamates klassides, sest hobusel ei olnud suulist suus. Hobune oli aga suurepärane: ta tegi kõike, ta oli mentaalselt minuga. See kõik pani mind ühe enam mõtlema, et hobustega on võimalik ka teistmoodi tegutseda. Mulle meeldis olla koos hobustega, luua see ühendus, saada nende sõbraks ning suuta ka nendega hästi hüpata. Kui aga hobused said heaks, siis nad müüdi Itaaliasse, Hispaaniasse või mujale. Kui ma oli 30 aastane, siis oli mul üks hea hobune, keda ma olin treeninud viimased kolm aastat. Ta oli edukas kõrgemates klassides ning omanik otsustas ta ära müüa. Uued omanikud soovisid seda hobust aga kaks nädalat testida. Neile meeldis see hobune ning pärast testmisperioodi ostsid nad ta ära. Mina  ei saanud aga endise omaniku käest selle hobuse müügist mitte midagi, sest ma ei treeningud teda viimastel nädalatel. See oli mulle suur löök. Ma võtsin aja maha ning otsustasin hobuste treenimisest loobuda: helistasin kõikidele hobuseomanikele ning panin punkti. See oli suur muutus. 

Kas siit edasi hakkaski arenema mõte suulisevabast ratsutamiskunstist?
Aasta aega ei teinud ma hobustega siiski mitte midagi.  Ainuke hobune, keda ma nägin, oli üks väike valge poni minu tagaaias, kes aitas muru pügada. Ühel päeval istusin aga köögis, vaatasin aknast välja ning nägin oma väikest tütart Karenit selle poni seljas. Ilma varustuseta ning ilma mulle midagi ütlemata. See oli pilt minu lapsepõlvest! Mu naine oleks muidugi peaaegu südamerabanduse saanud, sest tema arvates oli see väga ohtlik. Ma rahustasin ta maha, et vastupidi- see on imeline! Otseloomulikult hakkasin ma oma tütar toetama ning õpetama. Ma tundsin, et see oli algus tõelisele hobukäsitlusele- sellele, mis  ma tegelikult hobustega teha tahtsin. Ma polnud kindel, kuhu see kõik viib, kuid  otsustasin siiski hakata taas hobustega tegelema. See oli aasta 1993, kui ma astusin taas hobumaailma. Selleks hetkeks olin ka aru saanud, et ilma suuliseta ratsutamiseks peab olema mul hobusega hea ühendatus. Ja ma mõtlen siinkohal tõelist ühendatust, sest ilma selleta võib suuliseta ratsutamine olla väga ohtlik. Kuid ka suulisega ning ilma mentaalse ühenduseta võib olla väga ohtlik! Mõistsin, et on oluline õppida veel palju enamat: kuidas muuta hobuste elutingimusi ning söötmist loomulikumaks.

Kas sa hakkasid siis alguses lastele teistsugust hobuste treeningut õpetama?
Jah! Kui ma oma tütart tagaaias õpetasin, külastasid meid tihti ka naabrid, kelle juures asus koertekool. Need inimesed oli väga üllatunud, sest see, mida nemad püüdsid teha koertega, tegin mina koos oma tütre ja tema poniga. Nad ei teadnud, et selline asi on üldse inimese ja hobuse vahel võimalik. Edasi läks lugu juba sedamoodi, et ostin ka endale hobuse ning hakkasin nende samade koerainimeste lapsi õpetama.    

Sa hoolitsed ka oma hobuste kabjade eest ise, järgides rauavaba kabjahoolduse (barefoot hoofcare/barefoot trimming) põhimõtteid. Kuidas sa selleni jõudsid?

Kui ma olin 18 aastane, siis õppisin ma kuus aastat koolis, et saada sepaks ja rautajaks. Ma töötasin rautajana kuni selle ajani mil ma ka takistussõidus võistlesin. Enne kui ma lõpetasin, käisin ühes Centered Riding treeningkliinikus, mida andis  Wendy Murdock (http://www.murdochmethod.com/ ). Seal kohtusin ühe ameeriklasega, kes oli rauavaba värkimise praktiseerija: ta oli õppinud seda, kuidas hobused kulutavad oma kapju looduses ise ning missugune on loomupäraselt tasakaalus kabi. Ta jagas lahkelt oma teadmisi ning iga õhtu veetsin ma koos temaga hobuste kapju värkides. Pärast seda kogemust sain ma aru, et soovi hobuseid enam rautada. Paar aastat hiljem, kui hakkasin õpetama teadlikku hobukäsitlust ning hobuste treeningut ilma suuliseta, oli rauavaba kabjahooldus selge jätk, et loobun ka rautamisest. Tänasel päeval on meil tallis aga nii palju hobuseid, et kõiki ma enam ise värkida ei jõua, sest suurem osa ajast ma siiski õpetan.

Kui tihti Sa hobuseid värgid?
Üldiselt värgin ma oma hobuseid  iga nelja nädala tagant.

Kes on Sinu suurimad iidolid, suurimad õpetajad?
Ma arvan, et mul ei ole iidolit. Ma imetlen kõiki: nii oma õpilasi, kui ka oma õpetajaid. Iga hobune on erinev, iga inimene on erinev. Iga indiviidi tunnetus on erinev. Me ei tohiks imetleda vaid ühte ja ainsat. Ma arvan, et ma olen ... koguja. Ma kogun oma õpetajate, oma õpilaste ja oma hobuste erinevaid kogemusi.
Pole olemas ühte ainuõiget varianti, sest me oleme kõik inimesed ning meil on erinevad vaated. See erinevus muudab meid tugevamaks. See on ka see, mida ma ütlen oma õpilastele: mina ei ole see, kes teab kõike. Ma püüan oma hobustega hästi üheskoos aega veeta ning kui inimestele see meeldib, siis ma võin neid õpetada. Aga ma õpin ka ise.
Üks tõeline meister on minu jaoks siiski olemas. See on Bent Branderup. Ka tema ei ole täiuslik- keegi ei ole- kuid minu jaoks on ta minu esimene tõeline meister. Olen õppinud palju erinevatelt spordi- ning hobukäsitluse treeneritelt, kuid nad on kõik olnud vaid õpetajad. Bent on aga meister. Oma töös ja pühenduses on ta  õpetanud mulle väga palju hobuste biomehaanikat- see oli see, mis oli minu varasemast treeningust puudu. Ma keskendusin väga palju hobukäsitlusele ning selle, kuidas meie hobusega ning hobune meiega suhtles, kuid ma olin veidi ära unustanud nende kehad.  Hobuseid treenides on meil nii hobuse keha kui meel. Bent on mulle õpetanud, kuidas me peaksime ka hobuse kehaga töötama, et treening tema tervist ei kahjustaks. Me võime hobuse halva hobukäsitlusega ära rikkuda või teda hulluks ajada, kuid me võime ka hobuse keha ära rikkuda halva füüsilise liikumisega. Need kaks poolt peavad olema tasakaalus. Mõnikord on see dilemma-  peame keskenduma rohkem hobusele meelele, mõnikord tema füüsisele. Siinkohal on oluline teadlikkus, et me paneks neid asju tähele.

Sinu jutust käib tihti läbi sõna „teadlikkus“ (awareness). Mis omadusi on veel vaja, et  saavutada hobustega hea (mentaalne) ühendatus?
Ole sina ise! („Be grounded!“) See tähendab, et tunne ennast enda kehas kui kodus. Paljud inimesed ei taju, et nad ei ole ise ma kehas sees. Teisalt: rahulikkus. Võta aega enda ja hobuse jaoks. Pea meeles, et hobustega on kõik väikesed sammud. Hoia oma fookus seal, kuhu tahad jõuda, kuid tee sinna on vaid väikeste sammukeste haaval. Nii nagu inimlapsed lähevad lasteaega, algkooli, põhikooli jne, siis sama on ka hobustega- see kõik võtab aega. Sa ei saa minna kiiremini. Üks suurimaid probleeme on selles, et me tahame nendega teha igasugu toredaid asju- kohe ja praegu- kuid meil pole tihti õrna aimugi, kuidas seda saavutada.  
Ole teadlik hobusega koosolemisest. Selles kombinatsioonis ei ole tegelikult midagi loomulikku. Mulle ei meeldi tegelikult ka see sõnapaar „loomulik hobukäsitlus“, pigem on asjad seotud teadlikkuse ja tajuga. Loomulik on koosolemine inimeste vahel ning hobuste vahel, kuid nüüd on meil uus dimensioon. Ma arvan, et meie töö on hobuseid selles koosluses juhatada, näidata neile ühendatust inimesega, keskendumist ja suhtlemist. See on ka minu treeningute baas:  lõpetada üksteisest eemale jooksmine ning näidata hobusele, et inimest võib usaldada, järgida ning et me võime koos paremaks kasvada.

Miks on oluline luua hobusega mentaalne ühendatus?
Kui sa oled loonud mentaalse ühendatuse oma hobusega, siis on kõik lihtsalt palju toredam :)
Hobune saab teadlikuks inimesest ning ühistest tegevustest, ta paneb meid tähele. Ta on rohkem teadlik sinust tema seljas, ta ei ole hõivatud asjadega, mis teda ebamugavalt tundma panevad ning sinust- ja treeningust- eemale viib. See kõik algab maa pealt läbi kehakeele, kus inimene suhtleb selgel ja konstansel viisil, püsides ise vaimselt koos hobusega. Hobune õpib, et ta saab loota inimese poolsele juhendamisele ning usalda meid.

Kuigi sinu hobused ei kanna kunagi suulisi- ning mõned neist pole seda kunagi oma elu jooksul teinud- siis on nad õppinud liikuma ka koondatult ning sooritama tavalise ratsutamise mõistes keerulisi liikumisi. Kas hobuse koondamine on vajalik? Miks me peaksime seda talle õpetama?
Jah, ma arvan, et koondamine on väga vajalik. Kuid ainult lõdvestunud kujul, lõdvestunud seljaga. Me ei saa hobust lihtsalt kokku tõmmata- see ei ole see. Selleks, et meid oma seljas kanda, peavad nad õppima oma keha rühti parandama ning see võtab aega. Minu jaoks on tõeline suulistevaba ratsutamiskunst see, kui hobust ei ole treenitud suulisega, vaid päris algusest peale on see olnud suulistevaba. See tähendab, et me peame õpetama hobusele, kuidas reageerida survele pehmelt, kergelt ning kuidas hoida oma selga sirutatuna ratsme poole ka koondamiste ajal. Kõik hobused on erinevad ning mitte kõik ei ole oma kehas ühtemoodi andekad, kuid koondamine põhiliikumistes on võimete kohane igale hobusele- ka ilma suuliseta- ning lausa hädavajalik nende tervisele, kui me nendega liikumisharjutusi soovime teha. Varem ei kasutanud ma võimlemisharjutusi, kuid nüüd tunnen, et  see oli üks suur auk minu treeningus. 

Jossy, mis on sinu suurim soov? Mida sa teeksid, kui sulle antaks üks võlusoov?
[Naerab!] Oh, minu suurim soov on see, et mul ei oleks vaja raha. Et ma saaksin elada koos oma pere ja sõpradega ning kõigi hobustega siin üheskoos. Jah, meil on vaja raha, et jääda ellu selles veidras maailmas, kuid tegelikult on minu ainsaks sooviks rahu maa peal, et iga elusolend võiks teha seda mida ta tahaks teha ning tunda põhjust, miks ta elab.
Ma olen väga õnnelik, et minu ümber on sellised inimesed. Ärgata hommikul üles, oodates põnevusega päeva tegevusi, veeta aega oma hobustega ning sarnaselt mõtlevate inimestega- ma elangi sellist elu! Olen tänulik, et õpilased tulevad mu juurde ning küsivad minu abi. See on imeline tunne, et  ma saan neid ka aidata.  Olen lihtsalt selle kõige eest äärmiselt tänulik! 

Vaata ilusaid pilte ja videosid Jossy Facebooki lehelt SIIT.
Jossy juures veedetud õppenädala treeningkonspekt asub SIIN.

Eda Vallimäe ©

Hobuse motiveerimine on palju enamat, kui vaid maiuse kasutamine. See on kõik see, kuidas hobune õpib ning kuidas inimene temaga suhtleb. Alljärgnevad punktid baseeruvad hobuste loomupärasel käitumisel ning treeningõpetusel, tekitades inimesega koosolemisest pigem positiivse emotsiooni. Nimistu ei ole lõplik ning järjekord on juhuslik, välja arvatud päris esimene punkt :) 

• Võimalda hobusele liigiomaseid elamistingimusi ning sööta. Selleks, et hobune tunneks end treeningus hästi, peab ta tundma ennast kõigepealt ka oma kehas hästi. Hobuse vaimse tervise, tugi-liikumisaparaadi ning seedesüsteemi tervise kohapealt on hädavajalik võimaldada hobusele:
  • igapäevast sotsiaalset kontakti teiste hobus(t)ega 
  • vähemalt paar tundi päevas vaba liikumist õues 
  • suurema osa päevast vaba juurdepääsu koresöödale (kui hobusel on kalduvus rasvumisele, siis madala kalorsusega).
• Kontrolli hobuse tervist regulaarselt. Käitumisprobleemide, kehva liikumise või vähese üldise motivatsiooni põhjuseks võib olla terviseprobleem, tüüpiliselt seotud näiteks hammaste, kapjade, lihaste või seedesüsteemiga.
• Veeda hobusega koos aega. Hobuste üks loomupärane käitumine on veeta üksteistega aega, tehes mitte midagi. Võid kaasa võtta ka raamatu ja tooli ning veeta hobusega koos aega kas tema tallis, treeningplatsil või karjamaal. See on hea viis õppida hobust paremini tundma,  jälgima tema käitumist ning suurendada omavahelist sidet.
• Premeeri häälega. Hobused on väga tundlikud erinevatele häälitsustele: soovitud käitumise premeerimiseks kasuta sama sõna/sõnu ja kõrgemat, energilist hääletooni.
• Harja või  masseeri hobust. Hästi mõjuvad pikad ja rahulikud tõmbed, masseerimine kaelalt, laudjalt ning kõhu alt. Proovi kasutada oma käsi harjade asemel, et tunnetada hobuse lihaspingeid ning üldist meeleolu sellel päeval. Kui tahad, et hobune harjamist naudiks, siis ära kiirusta.
• Vabasta surve õigeaegselt. Hobuse jaoks on surve eemaldamine preemia- vabasta õigel hetkel. Ole survega taktitundeline: ära jää survet pikalt hoidma, vaid kasuta alati nö võtan-annan tehnikat. 
• Kasuta minimaalset survet. Alati alusta minimaalsest survest ning alles siis suurenda (kui vaja! Aga võib-olla polegi :) Sellisel juhul püsib hobune kerge ja ergas ka väikseimale märguandele.
• Tükelda uue käitumise või harjutuse õppimine väikesteks sammudeks. Hirmutavate või uute situatsioonide ja harjutuste puhul tuleb hobust järk-järguliselt uue stiimuliga harjutada, et ta õpiks õigesi käituma. Hobune ei ole suuteline päris õiget käitumist kohe sooritama, ülesanne tuleb võtta osadeks ning premeerida väikeseid samme. Rohkem õpetust näiteks Tuire Kaimio raamatust „Koos hobusega“.
• Tee tihti pause. Treeni hobusega vähe korraga põhimõttel. Pauside ajal ei pea sa hobusega ilmtingimata ja alati ringi jalutama, vaid lase tal seista ning julgustada teda mäluma, kaela sirutama, raputama ning puristama.
• Pane tunnetus oma liigutustesse sisse. Hobuste treenimine ei ole mehaaniline lükka-tõmba protsess. Püüa tuua tähelepanu oma iga liigutuse sisse- meie kehakeel (ja märguanne) muutub sujuvaks ja loomulikumaks ning see meeldib hobustele :) Kui see tundub raske, siis võid küsida endalt, mis tunne on näiteks mu käe sees? Või võid mõelda, et tahaksid justkui sellesse kehaosasse mõttega sisse minna ilma analüüsimata, vaid lihtsalt tajudes. 
• Treeningu äkiline lõpetamine. Kui hobune teeb soovitud käitumist eriti hästi, lõpeta treening koheselt, lase hobune vabaks või lahku temaga treeningplatsilt.
• Premeeri maiusega. Kasuta maiust soovitud käitumise premeerimiseks, mitte hobuse meelitamiseks ning „ära ostmiseks“. Siinkohal on tähtis maiuse ajastus ning häälmärguanne (et hobune teaks, millal maius tuleb). Sellega väldid, et hobune hakkab maiust inimeselt välja norima: maius peaks olema kui kingitus hobusele. Põhjaliku õpetuse selle kohta, kuidas kasutada maiuseid hobuste treeningus, leiab taas Tuire Kaimio raamatust „Koos hobusega.“
• Võta aega ja püsi ise rahulik. Hobustele ei meeldi kiirustamine, sest nende maailmas ei ole kellaaegasid ega eesmärke. Kiirustamine muudab meie enda kehakeele ning juhtimisvõtted ebakindlaks, mille tõttu muutub hobune ärevaks. Mida stressirikkam olukord hobuse jaoks, seda rohkem tuleb anda hobusele aega kohanemiseks ning lõdvestumiseks. Püüa saada hobune ärevas olukorras lõdvestama. Iseenda rahustamiseks ning keha raskuskeskme vaagapiirkonda toomiseks, võid kasutada pikka ja rahulikku nn kõhuhingamist ning kehataju harjutusi.
• Unusta domineerimine. Hobuste omavaheline loomupärane suhtlemine ei baseeru domineerimisel, vaid koostööl. Suhtu hobusesse kui partnerisse või kui õpilasse. Kui hobune käitub ebasoovitult, siis on sellele alati põhjuslik seletus (hirm/ärevus, valu, ebamugavus, halb treenitus, õpitud abitus jne), mitte soov valesti käituda. 
• Juhenda hobust enesekindlalt, heasoovlikult ning alati ühte moodi. Hobune ei oska loomupäraselt meie maailmas hakkama saada ega meiega koos treeningul toredaid asju teha- me peame teda õpetama. Kõik, mida hobune inimeste maailmas ei oska teha, ei ole inimene suutnud talle õpetada.  Selleks, et ta hakkaks meid usaldama, peab inimene olema pigem liider (so andma eeskuju), mitte ülbe boss. 
• Lase hobusel ennast väljendada ning liigutada. Ära karista hobust kui ta püüab ennast väljendada, jälgi mida ta püüab sulle öelda. Hobune ei ole masin, kes alati ühte moodi reageerib.
• Hobune on inimese peegel. Hobune peegeldab tihti meie enda emotsioone ning käitumist, pane seda tähele ning püüa muuta oma käitumist vastavalt sellele. 
• Tõsta hobuse (ja enda) mugavusstooni järk-järgult. Loo turvalisi situatsioone, kus sa tead, et suudad hobust rahulikuna ja lõdvestununa hoida. Vastasel juhul seostub  selle situatsiooniga ärevus ning edaspidi püüab hobune pigem seda vältida. 
• Ole hetkes ja ole sina ise! Hobustele meeldib, kui meie tähelepanu on meie enda kehas, meil ei ole eelarvamusi ning me ei ole hõivatud mõtetega eilsest ja homsest.

 
Võib juhtuda, et nii mõnegi punkti ellurakendamisel ei toimunud hobuses muutust. Ära anna kohe alla! Võib-olla ei olnud kasutatud märguanne veel päris õige  või vajab  hobune aega, et hakata ennast rohkem väljendama, reageerima uutele märguannetele ning inimest usaldama.

Last but not least... Naudi oma hobust! ;) 

Fotod: Google pildipank

Maikuus veetsin ma õppenädala Belgias Jossy Reynvoet tallis, mil toimus ka Hanna Engströmi (Gotlandi Ratsutamisakadeemia, Rootsi) kahepäevane treeningkliinik. 

Hanna on ratsutamiskunsti treener, kelle märksõnadeks on istakuõpe, daamisadulaga ratsutamine ning tunnetus.

Ülevaate Hannast ja tema hobustest ning treeningutest annab järgnev video: 
​

Sirgsustreeningust tuntud Marijke de Jong ning Hanna Engströmi ühine lõbus webinar: mis on ratsutamine ning hobuste treenimine?

Hanna treeningkliinikus osalesin ma vabakuulajana ning jagan  siinkohal enda teooriakonspekti, mis on kirja pandud  Hanna enda sõnade järgi: 

​Käekõrval võimlemisharjutustega alustamiseks ei ole ei ole vaja muud varustust kui hästi passivat kapsonit, kordenööri või veidi pikemat talutusnööri ning koolisõidustekki. Esimene asi, mida hobune kapsonit kandes õpib, on kapsonile avaldatavale survele järgi andmine. Ilma selleta ei ole järgev treening koos poolpeatuste märguannetega üldsegi mõeldav. Algusest peale on väga oluline, et hobune püsib vabalt meie poolt antud asendis (hobuse pead ei hoita asendis) ning me alustame alati väikseimast võimalikust survemärguandest.  Selleks on oluline, et  märguandeid ninalt tuleb anda alati taktitundega ning kui hobune annab poolpeatusele järgi, siis tuleb surve ka koheselt lõpetada. Isegi kui me järgmisel hetkel peame andma poolpeatuse uuesti, tuleb surve siiski vahepeal katkestada. Vaid sellisel juhul saame me treenitud hobuse puhul piisavaks poolpeatuse märguandeks vaid sisemise ratsme kerge värina. Sedamoodi treenides püsib hobune juhtimisvõtele ergas ning kerge. Märguannete kinnistamisel, eriti juhtimisvõtete õppimise faasis, on hea idee survel põhinevaid märguandeid kombineerida maiuse ja/või häälega preemeerides. Positiivsed on ka rohked pausid (seismine ja paitamine või pingevaba jalutamine). Parim oleks kinnistada kindel häälmärguanne, mille puhul hobune teab, et ta tegi õiget liigutust ning lõpetab tegevuse (järgneb puhkus ja/või paitamine, maius). Hea teoreetilise teadmise, kuidas märguandeid koos häälkäskluste ja maiusega üles ehitada, saab Tuire Kaimio „Koos hobusega“ raamatust.

​Samuti ei tohiks hobune karta stekki (ega piitsa) ning peaks selle puudutust kehal rahulikult austama. Kui hobune on piitsa suhtes ärev, siis tasub aeg maha võtta ning teda hirmust üle saamisel aidata. Selleks sobib piitsa rahulik näitamine hobusele ning sellega kogu keha silitamine, koos rohkete pauside ja premeerimisega. Iseenesest mõistetavalt ei tohiks ratsastustreeningul piitsa kasutada valu tekitamise eesmärgil, vaid märguandena. Alustada kehakeelest ja/või häälkäsklusest ning steki hobuse keha poole suunamise, puudutamise või koputamisega. 

​Seistes peab hobune õppima oma pead ette-alla asendisse tooma. Läbi selle sirutuvad ülaliini (kaela ülaosa ja selja) lihased ning selg tõuseb üles. See harjutus mõjub rahustavalt ka hobuse psühhikale. Inimene seisab hobuse nina ees ning küsib taktitundeliselt minimaalse võimaliku survega hobuse nina ette ja alla poole. Oluline on mitte suruda hobuse nina sissepoole, vaid lasta tal sirutada ette. Kohe kui hobune survele reageerib, vabasta surve. Soovi ja vajaduse korral võid taaskord märguandeid kombineerida maiuspreemiaga.

​Kui hobune püsib lõdvestatult ette-alla asendis, on aeg küsida külgsuunalist painet. Korrektne külgsuunaline paine leiab aset kogu kehas (sabast kuklani), kuid peamised pidepunktid, mida on kerge jälgida ja korrigeerida, on
- pea sissepoole asetsus kuklast (ing. kl head carriage, sks. kl Stellung)
- ja sisemise puusanuki ettepoole asetsus (ing. kl sideways bending, sks. kl Biegung).

On äärmiselt oluline, et paine läbiks kogu keha: kui pea ja kael on ette-alla sirutatud, saame me sissepoole peaasetsusega tuua ettepoole sisemise puusanuki. Viimane on heaks eelduseks järgmiseks sammuks, et hobune saaks astuda sisemise tagujalaga keha raskuspunkti alla (ingl. kl step under, sks. kl Untertreten).

Inimene seisab hobuse nina ees ning küsib taktitundeliselt minimaalse võimaliku survega hobuse nina ette ja alla ning seejärel küljele. Noor hobune tahab külgsuunalise survele järgi minna ning kipub kohe oma jalgu liigutama- kui see juhtub, siis palu tal tagasi astuda ning alusta uuesti. Hobune peab võtma paindeasendi ilma oma jalgu liigutamata. Õige külgsuunalise painde jaoks on oluline esmalt peaasetus sissepoole (alalõualuu liigub alla-sisse suunal), misjärel on eesmärgiks "võtta küljele kaasa" kogu hobus lülisammas. Hobuse tagakeha paindeasetust näeme me enim nimme-ristluuliigesest, kui hobune toob oma vaagna sisemise niudeluuoga ettepoole ning tema saba asetub sissepoole. 
Kohe kui hobune survele reageerib, vabasta surve. Ära sunni hobust asendit hoidma, kui ta seda teha ei soovi. Tee paus ja proovi taktitundeliselt uuesti. Soovi ja vajaduse korral võid taaskord märguandeid kombineerida maiuspreemiaga.

Nii nagu inimestel, esineb ka hobustel kehapoolte vahelist  skeleti-lihassüsteemi asümmeetriat. Harjumuslikult on kõigil hobustel kergem kanda ennast ühe tagujalaga rohkem kui teisega. Selleks, et hobune saaks liikuda tasakaalus peab ta õppima kandma ja painutama mõlemat tagujalga võrdselt.  Selline asümmetria tähendab, et hobune eelistab olla vähesel määral ühele poole rohkem paindes: selle kehapoole (nn nõgus kehapool) lihased on  harjusmuspäraselt lühenud ja liiga pinges (vajavad venitamist ja sirutamisharjutusi) ning hobusel on lihtsam kanda enda keharaskust selle sisemise tagujalaga. Teise kehapoole (nn kumer kehapool) lihased on harjumuspäraselt väljavenitatud asendis (vajavad tugevdamist) ning hobune ei suuda ennast selle tagujalaga kanda (tõukab jalga kehamassi alt ära). Treeninguga ei suuda me seda tendentsi lõplikult ära kaotada, kuid kõikide hobusete liikumist ja enesekandmist on treeninguga võimalik parandada ning otsesuse parandamisel on selles oluline võtmeroll. Hea ratsastustreening on hobusele nagu terapeutiline rühitreening inimesele.  
Lisaks parandavad seesugused sissejuhatavad harjutused hobuse tasakaalu (keharaskuse jaotumist) ringliikumisel ning on eelduseks järgnevatele harjutustele, milleks on külgliikumised. 

​
5.märtsil toimub taaskord sissejuhatav istakutreeningu seminar. Sel korral teen koostööd ka joogaõpetaja Kairi Rebasega.

Mis on ühist joogal ja hobuste treenimisel ratsutamiskunsti põhimõtete järgi?

1. Mõlemad on vanad, ajaloolised praktikad, mis  pärinevad aastatuhandete tagant ning oma parimal kujul väärtustavad õppimist just läbi teadlikkuse, heatahtlikkuse ning kaastunde enda ja maailma vastu. Nad mõlemad õpetavad austama juba aastasadu ja- tuhandeid märgatud ja hinnatuid põhimõtteid.  See muidugi ei tähenda, et arvesse ei tohi võtta tänapäevaseid uuendusi või teadmisi. Varaseim teadaolev ja säilinud ratsutamis(kunsti) õpetus pärineb antiigist: 4. sajandil enne Kristust elas Xenophon, kes oli vanakreeka ajaloolane, kirjanik ning hobusemees. Xenophoni teos on detailne juhis, mis räägib hobuse käsitlemisest ja ratsutamisest läbi heatahtlikkuse ja kaastunde. Joogapraktika inspireerib seda sama meie enda ja hobuse keha suhtes. Selle asemel, et kasutada sundimist või vägivaldseid treeningmeetodeid õpetab joogapraktika meid kuulama, avama ning sujuvalt meelitama.
2. Mõlemad praktikad näitavad, et mida rohkem me õpime, seda rohkem on meil veel õppida. Ratsutama õppimine on pidev protsess. Nii jooga kui ratsutamiskunst on teekonnad iseenda tundma õppimisel ja kasvul. Mõlemad õpetavad meil nägema kaugemale oma enda egost ja tühistest väärtustest või mõtete genereeritud arusaamadest. 
3. Harjutused ise ei ole viiteks, et tegemist on jooga või tegemist on ratsutamiskunsti treeninguga:  loeb see, kuidas ma seda teen.  Mõndasid harjutusi saab pidada tüüpilisemaks või traditsiooniliseks (ja on ka joogapraktikaid ning ratsutamiskunsti koolkondi, mis nendest järjestustest rangelt kinni pidada tahavad), kuid lõpuks loeb ikkagi see, kas ja kuidas rakendan ma ennast või hobust sellesse harjutusse:  kas harjutuses on  näiteks teadlikkus, voolavus, tunnetus?
4. Nii jooga kui ratsutamine ühendavad hingamise ja liikumise ühtesse rütmi. Ratsutamine on rütmiline tegevus- ratsanik sulamas hobusega kokku, nende liikumine on voolav. Selleks, et ratsutamisest kujuneks liikumiskunst peab meie keha hingama ja liikuma lõdvestunud ja rütmikalt. Joogas õpib inimene oma hingamisele tähelepanu pöörama ning seda suunama. Jooga õpetab hingama diafragmaalselt (nn kõhuga), et rinnakorv saaks laieneda küljele. Kuna hobune on meie kehale nii lähedal, siis tunneb ja õpib ta liikuma ka meie hingamisest lähtuvalt. Hingamine suunab liigutusi nii ratsutamises kui joogas.
5. Jooga ja ratsutamine on mõlemad praktikad, mis treenivad nii keha kui vaimu. Nad julgustavad meid tajuma ning suurendama oma ja enda hobuse kehalisi ning vaimseid piire.
6. Nii nagu ratsutamiskunsti treeningud väärtustavad hobuse võimete järk-järgulist arendamist läbi tunnetuse, väärtustab ning arendab samu omadusi ka joogapraktika ratsaniku jaoks. Teejuhiks on samad väärtused: tasakaalu, rühi (enesekande), painduvuse, jõu ja keskendumise (ratsaniku jaoks hetkes olemine, hobuse jaoks ratsaniku kuulamine ja usaldamine) edendamine.
7. Tänapäevane teadus peab nii joogas kasutatavat meditatsiooni kui ratsutamiskunstis kasutatavaid klassikalise koolisõidu treeningharjutusi tõenduspõhiseks ja "positiivseks mõjuks". Nüüdseks saab pidada teadlikkuse treeningut (sh meditatsiooni) efektiivseks terapeutiliseks sekkumiseks paljude psühhiliste või füüsiliste haiguste (sh kroonilise valu) ravis ning viimaste aastakümnete ajuuuringud on näidanud mediteerimise lühi- ja pikaajalisi positiivseid mõjusid. Ka hobuteaduses (equine science) on viimastel aastatel koostatud mitmeid teadusuuringuid, mis on kinnitanud vana tõde: klassikalise koolisõidu (ratsastuse) harjutused on "õiged" (biomehaaniliselt ja füsioloogiliselt korrektsed) ning kätega domineeriv, pea vertikaali taga treening (rollkur-stiil) tekitab hobusele füsioloogilist stressireaktsiooni ning (pikaajaliselt) ülekoormussündroome. 
8. Joogapraktika innustab märkama keha (a)sümmeetriat ja teljelistust, sedasama tagasisidet annab (meie kehast) ka hobune, kui  oleme õppinud ratsutades tähele panema hobuse keha muutusi meie istakust tingituna (hobune „peegeldab“ meie asendit). Lisaks õpetab ratsutamiskunsti treening tegelema ka hobuse kaasasündinud asümmeetriaga, mis raskendab tal ennast (ja seeläbi meid enda seljas) kandma ja koondama hakata.
9. Ei jooga ega ratsutamiskunst pole kindlal piiritletud kindla religiooni ega koolkonnaga. Jooga ei ole fikseeritud ühegi usuga nagu ka  ratsutamikunst ei ole seotud ühegi kindla koolkonna ja/või ratsutamismeistriga. Suunavaks on põhimõtted. Mulle meeldib, et joogatamiseks ei pea ma olema joogi nagu ka ratsutamiskunst ei nõua minult aristokraatlikust. Mul on täielik vabadus asju kombineerida: tunda rõõmu (ja vajadust) jõusaalitreeningust ja joogast nagu ka võimalikkusest oma hobusega sooritada nii hüppetreeninguid  kui timmida käekõrval piaffeed. Ma saan kultiveerida neid ideid ilma jäämata kinni ühtegi dogmasse, ühtegi kindlasse raami. 
10. Jooga õpetab meid mediteerima- olema hetkes, olema teadlik, vaatlema ja lahti laskma. Sama teevad ka hobused. Hobused on kogu aeg praeguses hetkes, neil ei ole tähtaegasid ega tõekspidamisi, nad on tundlikud kehakeelele (kui neid pole just kohatu käsitlemisega apaatseks või üliärevaks muudetud)  ning nende omavaheline suhtlemine baseerub koostööl. Seetõttu meeldib neile, kui ka meie oleme loomulikud, hetkes, rahulikud ja lihtsalt "nii nagu me oleme".
11. Jooga ja ratsutamiskunst kõnelevad mõlemad universaalsest eesmärgist ühenduse loomisel. Seesugune union tähendab joogapraktikas seda, et mu keha, mõistus (kognitiivne funktsioon), vaimsus ja emotsioonid on omavahel harmoonias. Analoogina on ratsutamiskunsti sümboliks just kentaur, mis iseloomustab hobuse ja inimese kokku sulamist ja liikumist kui üks tervik.  Siin on hobuse keha ja meel ning ratsaniku keha ja meel. Me ei saa teha rohkem, kui see neljane tervik meil lubab. Ratsutamiskunsti meister Bent Branderup on selle kohta öelnud järgmist: "Two minds must want, what two bodies can.“ Ma arvan, et see kõnetab hästi joogalikku filosoofiat ratsutamiskunstis.​

Saksamaal Göttingeni Ülikoolis koostati huvitav teadusuuring seitsmeteistkümne koolisõiduhobusega, mis käsitles ratsme pikkuse seost ratsme pingega. 
Lisaks leiti selles uuringus, et nendel hobustel, keda treeniti regulaarselt (ratsastuse) harjutusi käekõrval sooritama, oli madalam südame löögisagedus- ning autorite sõnul ilmselt ka suurem usaldus oma ratsanikku- võrreldes selle grupi hobustega, keda regulaarselt käekõrval ei treenitud.

Täpsemalt saab lugeda siit

​Alljärgnevas blogiartiklis räägib koolisõidutreener Karen Kohlf, kuidas loomuliku hobukäsitluse põhimõtted tema ratsastuse treeningskaalat muutsid.

Ta kirjutab sellest, kuidas ta varem tegi väga palju koolisõidutreeningut: õppis tehnikat, et luua hobusega paremat suhtlemist, mis viiksid harmoonia ja (mõlema) õnnelikuseni. Tal oli tunne, et harmoonia saabub siis, kui ta on selgeks saanud x või y tehnilise nipi või liikumise. Et harmoonia on kuskil kaugel. Ta veetis palju aega tehes koolisõitu ning vähe aega olles õnnelik ja rahul.

Loomuliku hobukäsitluse treening tõi aga tema prioriteetidesse muutused. Nüüd tunneb ta, et ta on lihtsalt õnnelik. Ja kuna ta on õnnelik, siis on lihtsam olla oma hobusega harmoonias. Ja kui nad on harmoonias, siis läbi tehnika on neil lihtsam teha ka koolisõitu.

Ta eesmärgiks on olla rohkem õnnelik ja rahul- enda ja oma hobustega ja teha rohkem asju, mis seda juurde loovad.

Ta nendib, et ratsastus ja hobukäsitlus täiendavad üksteist: koolisõit üksi võib teha meid väga kitsarinnaliseks ning loomulik hobukäsitlus lasta meil edasise arengu ära unustada.

http://dressagenaturally.net/reading-room/essays/46-the-dressage-naturally-training-scale-for-happy-athletes_ 
​